Surnud vene sõduri kiri emale

Kui sa õhtul puhkama heidad
mu ema, ma palun sind:
ära kurbust ja pisaraid peida,
neid vajab mu piinatud hing.

Minu keha on lebamas põllul
võõral lahinguist laastatud maal,
kus kurjaga võetud võlgu
keegi tagasi maksta ei saa.

Siin ma mullaga ühinen peagi,
kõrval puhkemas lodjapuud;
sina, emake, seda ei teagi,
kuhu kõduma jäävad mu luud.

Palun usu nüüd, see polnud õppus,
kuhu arvasid minevat mind…
See ON sõda! – ja elutee lõppu
jõudsin seetõttu enne sind.

Mind tapeti, ema! – sest tapsin,
hirmust sündis mu südames raev;
ma hukkasin naisi ja lapsi –
viha oli nii sügav kui kaev.

Ja siis oli kõik äkki läbi,
külm porine põld andis pao …
Ihu valu ei tunne, kuid häbi
on see, mis ka surmas ei kao.

Sinul pole mu tegudest aimu;
teine nägu on teleris tõel …
Usu, ema, mu vaevlevat vaimu:
Kremli pettus on reetlikult õel!

Oma pojale andesta, palun!
Sinu süda on helde ja õrn;
süüta küünlad ja minu eest palu,
et mullas saaks rahu mu põrm.

Ja sedagi palu, ema,
et see vennatapp lõppeks pea,
et miljonid slaavi emad
sinu valu tundma ei pea.

Ehk mind kasvatab päevalilleks
Ukraina viljakas maa ---?
Aga seda, et sõdisin milleks?,
kahjuks teada ma iial ei saa

(V.Osila)

Hällilaul Putinile
(omal viisil)

Uinu, Volodjake, magama jää,
pane padjale botoxist paisunud pää;
öö kõnnib Kremli müüride taga,
elavad surnud sind otsivad taga.

Vaju, Volodjake, sügavalt unne,
südamevalu ju sina ei tunne,
ei valuta see, mida olemas pole –
teab kogu maailm: sul südant ei ole.

Maga, Volodjake, korinal maga,
ohvrid su uinumist akende taga
ootavad; sadu seal naisi ja lapsi,
keda sa võõraste kätega tapsid.

Maga, Volodjake, Venemaa reetur,
sõduriemade poolt oled neetud;
peagi sa põrgus higistad kurja –
Kurat lööb sulle praevarda turja.

Maga, Volodjake, hullusest väsi,
tekiga kata oma veriseid käsi;
pidades ülimaks rikkust ja võimu
paariaks muutsid omaenese hõimu.

Maga, Volodjake, punases puuris,
läks luhta su unistus olla Mitšurin;
tahtsid juurida välja Ukrainas natsismi,
aga külvasid sinna mürktaime – russismi.

Surmainglitel unele laulda end lase,
mausoleumis on Lenini kõrval su ase,
nagu kurjuse eksponaat sinna sa jääd,
pole ainsamat grivnatki väärt sinu pää.
Suigu viimsesse unne, äiu-ää, äiu-ää!

/V. Osila)

luuletuste eest.

ära ei jõua oodata, millal see kremlitimukas ükskord oma tegude eest vastutab.
ühtlasi soovin meile kõigile siin 50+is palju tegusaid ja terveid aastaid, et jõuaksime näha headuse võitu kurjuse üle.

Nii õiges meeleheite vormis luulketus, mis on sügavalt tõsi...Ei saa teada jah, milleks sõdis ja miks oli sunnitud sõtta minema, kaunil rahuajal kedagi hävitama. Ju tal olid päevalilleseemned taskus.

loodame, et neist seemneist ka päevalillepõllud tekivad