Surnud vene sõduri kiri emale
Kui sa õhtul puhkama heidad
mu ema, ma palun sind:
ära kurbust ja pisaraid peida,
neid vajab mu piinatud hing.
Minu keha on lebamas põllul
võõral lahinguist laastatud maal,
kus kurjaga võetud võlgu
keegi tagasi maksta ei saa.
Siin ma mullaga ühinen peagi,
kõrval puhkemas lodjapuud;
sina, emake, seda ei teagi,
kuhu kõduma jäävad mu luud.
Palun usu nüüd, see polnud õppus,
kuhu arvasid minevat mind…
See ON sõda! – ja elutee lõppu
jõudsin seetõttu enne sind.
Mind tapeti, ema! – sest tapsin,
hirmust sündis mu südames raev;
ma hukkasin naisi ja lapsi –
viha oli nii sügav kui kaev.
Ja siis oli kõik äkki läbi,
külm porine põld andis pao …
Ihu valu ei tunne, kuid häbi
on see, mis ka surmas ei kao.
Sinul pole mu tegudest aimu;
teine nägu on teleris tõel …
Usu, ema, mu vaevlevat vaimu:
Kremli pettus on reetlikult õel!
Oma pojale andesta, palun!
Sinu süda on helde ja õrn;
süüta küünlad ja minu eest palu,
et mullas saaks rahu mu põrm.
Ja sedagi palu, ema,
et see vennatapp lõppeks pea,
et miljonid slaavi emad
sinu valu tundma ei pea.
Ehk mind kasvatab päevalilleks
Ukraina viljakas maa ---?
Aga seda, et sõdisin milleks?,
kahjuks teada ma iial ei saa
(V.Osila)