Kiiret luuda ja kõrget lendu,
nõiaööks hoogu ja nõiatööks indu,
kruvige külge need sarved ja sabad,
mis juhuslikult veel Toompeal on vabad;
lennake kokku Blocksbergi mäele
ja pühenduge seal krutskite väele,
tühjadest sõnadest roogasid keetke,
maksurahaga aega lõbusalt veetke;
nõiduge sellel’, kes lubas ja ärples,
keelele kärnad ja palgale kärped,
näidake igale kõverpeeglist
loodud seadust ja koostatud reeglit;
tooge Tuuslar neid tuuseldama,
tarkusekuube traageldama,
et pärast volbrit, kui tuled on kustu,
pöörduks iga poliitik töörahva usku.

(V. Osila)

Kadriorgu ja Toompeale
matside mure ei paista;
Kes rahalõhna piserdab peale,
see vaesuse lehka ei haista.
Parlamendis ei panda pahaks,
sellest keegi ei kõssa,
et Eestimaa metsad tehakse rahaks
ja põllud kasvavad võssa.
Kõrged on – m e i e, madalad nemad;
laieneb võõrastuslõhe.
Ikka peast hakkab mädanema
kala – nii kilu kui lõhe...
Ülal mõeldakse eneste heale –
võim nagu viin lööb pähe.
Kadriorgu ja Toompeale
Eestimaast paistab vähe

(V.Osila)

Ministrid peavad kokkuhoiu-küsimustes nõu.
Puidutööstusminister: Milleks vaja puust kirste, surnuid võib ju matta kilekottides.
Põllundusminister: Paneme surnud püsti, mitte pikali, kulub maad vähem.
Kohaliku tööstuse minister: Milleks haudadele mälestuskivid nimedega, jätame pead välja, igaüks näeb kohe, kes on kes.
Aiandusminister: Milleks aiad, jätame surnud välja, ilusti käest kinni, ongi aiad.

Sõbrad omavahel.

"Tead, et terve valitsus pandi vangi!!!"

"Kas tõesti?! Kust sa seda kuulsid???"

"Raadios öeldi, et valitsus otsib väljapääsu kinniste uste taga..."