Oh, kas see on õige koht, kus abi saada? Olen 65, mitte surnud... Nimelt siis: mulle sündis lapselaps, esimene. Üleeile. Käin veel tööl ja ei taha kuidagi sealt ära tulla, aga tütar teatas, et mul nüüd lapsehoidmine varsti kindel. Kas kõik vanaemad peavadki ainult lapselapsi hoidma ja oma elule tuleb hüvasti öelda? On siin veel sama murega inimesi?

Selge on see, pead oma last aitama. Samas, peab tütar sind rahaliselt aitama. Ilmselt peate omavahel kokkuleppe tegema. Sa ei saa ju tütre pärast koju jääda ja kitsidust kannatama. Kui kokkuleppele ei jõuta, peab tütar hapsehoidja võtma. See on sinu elu ja kuidas elada, otsustad ise, mitte sinu täiskasvanud tütar.

See suur rõõm kui saad last hoida.Eks alguses on vilets kuid kolmandal aastal OK.

Oleneb, kuidas teie peres asjad käivad. Kui ise sokutasid omad tited ema kaela, siis nüüd on sinu kord tütre omasid kantseldada.

Mida, mida? keegi ei pea kunagi mitte midagi tegema, kuid võib kui soovi on. Olen sel põhimõttel ise oma lapsed kasvatanud. Pealegi olin omal ajal niivõrd armukade ema, et vanaemad jätsin lastekasvatusest ja hoidmisest välja. Meil oli lastehoidmises kõva konkurents. Kuigi lapselapsed on rõõm, ei pea nad vanavanemaid sundseisu panema. Ela ikka oma elu. Tütar võiks aru saada. Oleneb olukorrast ka muidugi. Kui tütrel raske probleem, ainult siis aitaksin ja kindlasti.

Omad lapsed kasvatasin ise (tõsi, kaks korda viisin oma emale hoida (pidin komandeeringusse minema ja kartsin, et ei jõua õigeks ajaks tagasi, ühe korra olid mõlemad, teise korra üks) aga sellest oli ka nii palju tülinat ja ema pahane, et lapsed jooksevad ja kilkavad (1,5a ja 2,5a)rohkem ei viinud.Ise hoiaks ikka, aga lapsed kaugel ja teise peres elada ei tahaks, kuigi seni oleme hästi, probleemideta läbi saanud ja ka laste abikaasadega.

Elage jah kõik oma elu. Las tütar elab oma elu ja lapselaps elab oma elu. Ja siis kui oled 80 ja vajad abi, siis tea, et tütrel ja laps elapsel on oma elu elada.

ikka tuleb aidata jõudumööda.Neist on ju nii palju rõõmu.Mina töötan kodus,sellepärast muidugi on minul lapse-laste hoidmine ka lihtsam.Esialgu,kui oli üks tirtsuke ja tuli tihti hoida(tõin meile koju ta),võttis ikka nii vaimselt kui füüsikaliselt päris läbi.Pikapeale aga harjusin juba niivõrd ära,et nüüd juba teine tirts majas ka ja kui tulevad mõlemad meile,siis selle paari päevaga ei zombistugi enam nii õudselt.Pealegi käib suurem õde juba koolis,ta nii arukas tüdruk ka.Õnneks saame meie vanaisaga ise oma eluga hakkama nii,et aitame veel noorigi.

oluline on perekonnas inimestevaheline side ja soojus, mitte niivõrd kasusaamine "käsi peseb kätt". Kui lähedus puudub võid ju hoida ja mida iganes, kuid vanaduse lõpetad ikka vanadekodus.

Ega vist pole minu koht, et arvamust avaldada, aga ma leian, et teemaalgataja ei peaks küll oma elust loobuma. Tütar sai ju lapse, nüüd peab ikka ise hakkama saama, vajadusel lapsehoidja palkama. Ei saa eeldada, et "mina sain nüüd lapse ja kõik peavad nüüd oma elust loobuma ja mind aitama". Sul ju omal veel elu elada. Aitad, niipalju, kui jõuad. Ära töölt lahti küll võta. Kui ikka tütar mõistlik, saab ju aru ka, et elu ei pea sinul seisma jääma, kuna tema lapse sai. Katsuge ilusti selgeks rääkida see asi.

eelmine kolmekümnene rääkis õiget juttu. vanasti külas olid klassikalised suurpered, kus kõigil oli oma sajanditest sissetallatud rada. vanaemad kudusid sokke ja hoidsid lapselapsi, mehed tegid meestetööd ja naised naistetööd. aeg on ses mõttes õnneks edasi läinud. vanaemad on suur väärtus perehoidjatena, neid peab hoidma. lapselapsed on imearmsad, kuid nad väsitavad ju ära ja tänapäeva vanaema käib ka tööl ja tahab vahest reisida või sanatooriumis käia. paljud teevad niimoodi. ses mõttes omavaheline piiride paikapanek ja üksteisemõistmine kuulub asja juurde.

Oi milline vastik hala, lapseke alles mõne päevane ja inimene juba vesistab. Selle asemel, et tunda rõõmu esimese lapselapse üle, jookseb vanaema delfisse siunama oma tütart,abi paluma... Jumal küll, kas Sind on vägisi sunnitud töölt lahkuma, last hoidma? Häbi võiks olla. Selliseid probleeme arutatakse kodu siseselt, normaalsetes peredes küll. 65 aastane inimene peaks minuarust küll juba teadma kus ja kuidas, suutma asjad paika panna. Loodetavasti ei saa lapselaps iial teada, millise SUURE MURE ta 65 aastasele vanaemale tekitas oma ilmale tulekuga. Kurjavõitu kommentaar sai, aga sellegipoolest kulla vastne vanaema - palju õnne Sulle lapselapse sünni puhul!Lapselapsed on kallid, väga kallid, usu!

Kuule 4x vanaema, mida sul hingeliselt oma lastelastele pakkuda on, kui lausa võõrast inimest tuled tema ootamatu elumuutuse korral siunama ja häbistama.Selline kibestumus!
Arvatavasti on 65 juba vanus, kus ootamatud asjad vajavad rohkem aega harjumiseks ja see ju pooleldi abipalve iseenda ja tütre mõistmiseks.
Kellega siis veel peaks probleemideks rääkima, ilmselt parem on ju kui kohe tütrega ei räägi, vaid endale asjad selgeks teha, kasvõi läbi anonüümse foorumi ennast analüüsida.
Loodan, et teemaalgataja tütar ikka võtab oma emarolli tõsiselt ja kasutab ära poolteist aastat emapalka lapsega koju jäädes. Siinolevatest kirjades tundub, et suurema lapsega on ikka natuke kergem hakkama saada, kui päris imikuga.
Mulle meeldib ka suurpere värk, paraku enam ei elata koos ja see teeb asjad keerulisemaks.
Vanadekoduga ei ole mõtet ähvardada, ma just loodangi, et kui ükskord vanaks saan, oleks üks normaalne koht vägagi teretulnud.
Mind on ema ja eriti ämm lapsehoidmisel natukene aidanud, et saime veidi ka mehega kahekesi olla, kuid ma iial ei sundinud neid ja öeldi ka vahel, et täna ei saa või homme ei saa ja mul pole mingit põhjust selle üle solvunud olla.Ja istusin kõigi kolmega ka pea 9 aastat kodus. Arvan, et 65-selt tahaksin põhiliselt muid asju teha, kui päevad läbi lastega kodus istuda, aga mine tea.

Palju õnne, elus vanaema 65! Esimene on ikka see kõige armsam, aga aja jooksul... kuidas kellelgi. Ise olin 42 kui vanaisaks tehti, ja lapselapsi on saanud küllalt hoida. Meie peres juhtus nii, et vanaema kipus varem väsima/tüdinema (tervis!), eriti kui neid korraga palju hoidmiseks toodi. Samas, kurtmist pole ma tema suust küll kuulnud. Aga üks eluring on jälle täis saamas, nii et ootan/vaatan põnevusega, millal järgmine põlvkond ilmub: kõige vanem tütretütar on 24 täis.

65 aastaselt vanaemaks saamine ei peaks küll ootamatu olema.:)
Aga see selleks, igal oma arvamus, nii ka minul. Minul, 64 aastasel vanaemal on OMA ELU olemas.:)Tulime just pargist, korjasime värvilisi puulehti, kastanimune, vaatasime kutukest ja tsuhha rongi. Kallikesel kõht täis, nüüd tudub, suukene pruntis. Mida paremat on veel siin ilmas tahta, sellises eas.:)Varsti jõuavad issi ja emme koju, siis läheb vanaema laulu jorisema.
Kulla teemaalgataja, kui Sul ei ole just karjuv vajadus tööl käimiseks, siis on õige aeg vanaemaks hakata - täiskohaga.:) Pole me ju enam noored, millal siis veel?:)

Kuule 4kordne, vanaemaks saamine tähendab ikka sugulusastet, mitte töökohavahetust.

Mul ka õnn vanaema olla! Ja mind on õnnistatud ka aruka tütrega,kes küll ei arva,et minu elu nüüd läbi on.Kuigi tal endal tegemist küll(kool,töö),ei sea ta mind kunagi fakti ette,et nüüd hoiad last.Alati küsib minu tegemiste ja plaanide kohta ning ei solvu kui mul midagi ees on.Käin muidugi alles "täie rauaga" tööl ka.

miks ei võiks töökohta vahetadaPP

Aga eespool ju öeldud - ei taheta tulla.
Lapsehoidmine on palju raskem amet kui harjumuspärase oskuste tulemuslik kasutamine. Lisaks vajab inimene ka sotsiaalset keskkonda, mis vanemal inimesel kipub kokku kuivama. Lapsega kodus istudes seda küll ei saa. Isegi noored inimesed kipuvad närbuma, kuigi neil on omaealisi ja sarnases olukorras sõpru ilmselt tunduvalt rohkem. Ja jaksu rohkem.

Millest te räägite lapselapsed ju nii armsad ja hoidmine on puhas rõõm.Küll näed,kui ta paneb oma käekesed su kaela ümber ja kallistab sind.Aga muidugi oma elu tuleb ikka ka elda.

Mul samuti tore lapselaps, kellega oleme väga lähedased. Väga hoiab ta ka vanaisa, sest vanaisa ei keela talle midagi, ostetakse kõike jne. Ainuke häda on see, et käime tööl ja tütar ei arvesta, et me ei saa puhkust igal ajal. Tema lihtsalt planeerib omale reisi ja siis teatab, et sellest kuupäevast alates on vaja last hoida. Esialgu ärritun, kuid siis mõtlen, et kuidas ja kes hakkab hoidma.(kui ütlen, et kuu esimesel poolel ei tule kõne allagi, ütleb ta alati pahasena, et leiab lapsehoidja)Minul siis süda valutab ja muidugi hakkan väljapääsu otsima, oma tööd ümber korraldama ja lõppkokkuvõttes hoian ikkagi mina. Ma olen kõigega nõus, et laps on tore ja armas, kuid soovin rohkem arvestamist.Ei ole ju nii, et mina tahan ja kõik. Olen seda tütrele seletanud, kuid vastus on üks- kõike saab korraldada. Kukkusin hädaldama, kuid nii see on. Ma ei kurda, et toetan rahaliselt ja ostan lapsele asju, kuid puudub mõistmine. Kas teiega ka nii käitutakse või olete tugevamad isiksused? Kõike head.

Ma ei raatsigi,et keegi teine teda hoiab ja ei usalda ka ...

Miks sa arvad, et ta tahab sind igapäevaseks hoidjaks?
Äkki vaatad vahel titat, kui su tütar millalgi kuskile välja tahab minna, pisikese lapsega ju alati ja igale poole ei saa.

see mu meelest üks järjekordne liba.

pole see liba midagi, Ennustan, et kui lapselaps on saanud nii umbes kolmeseks ja mammi suvatseb temaga korra jalutama minna ja lapsukene korraks kõva häälega "vanaema!" hõikab, on suur perekonnatüli lahti ja lapsehoidmisel lõpp. Ka see näide on elust enesest.

Kulla vanaema, lapselapsed ei käi kuidagi oma elu elamise hulka- võõrad sihukesed. Ela oma elu (mis see küll olla võiks), las nemad elavad oma elu, kui sul oma elu otsa saab siis palu jumalat, et see tõesti lõppeks.

Mina sain esimest korda vanaemaks 48-selt ja tegelikul lausa ootasin, et kuna siis ometi kord. Tütar ja ta peika olid elanud koos juba 5 aastat ja otsustasid ise, et kui laps tuleb, siis abielluvad. Nii ka läks. Nüüd mul kaks väga armsat pääsut-lapselast. Ise käime vanaisaga tööl, aga alati kui vaja, hoiame neid. Lapsed(väimees ja tütar) hindavad seda. Muidugi peavad nad pisut aega ette ütlema kui neil meid vaja, sest mul graafikuga töö. Siiski olen püüdnud mitte kunagi ei öelda, sest minu ema ei hoidnud kunagi lapselapsi. Ütles alati, et tema on omad suureks kasvatanud jne jutt. Hoidis hoopis mu üksik õde, kes rohkem vanaema kui meie ema oligi.
Lapselapsed käivad küll aias. Aga ma ei tea kuidas käituksin kui tütar oleks soovinud päris mu koju jäämist ja lastelastega olemist. See ei tulnud meie peres lihtsalt kõne alla, sest kõik me tegusad inimesed ja hindame üksteise hingamisruumi ja elu.
Siiski olen võtnud vabu päevi ja olnud lastelastega kui nad haiged, aga emme peab ülikooli või tööle minema.
Vahel lausa anname neile kahekesi olemise õhtuid ja võtame pääsud enda juurde. Lapselapsed ise avaldavad soovi vahel ka meiega, vanakestega olla. Sest me ei ole vanad, vaid hingelt noored. ja vanaisa ütleb ikka, et igatseb juba lapsi, sest nemad teevad meid nooremaks.
Ärgem laskem enda seljas sõita, kuid hooligem ja aidakem võimaluse piires siiski omi lapsi. Mulle tundub, vähemalt minu tutvusringkonnas, et meie lapsed vajavad tänases elus meie abi rohkem kui meie nende abi...
Üks õnnelik vantsu=vanaema

Eelmine on üks ilus kirjutis. Meil on samuti, et igatseme ja rõõmustame. Õhtuti tibuke helistab ja räägib päevasündmusi, kuid... Tütar planeerib liiga meie elu, lihtsalt on vahel nii, et mitu nädalavahetust reedest- pühapäevani hoiame, omal pesud pesemata, koristamata. Käime siis palju ringi, sõidame igal pool ja lihtsalt pühendume täielikult lapsele. Tunnistan, et oleme vanemaks jäänud ja tahaks lihtsalt rahu...

Kui minul lapsed väikesed olid, siis minu ema ja isa tulid igal suvel ja viisid lapsed enda juurde maale. Seal oli 3 lapse lapsi oma 6-7 korraga koos. Tegid oma lollusi, vanaema pahandas ja tegi pannkooke. Aga nüüd juba täiskasvanud laste suust kuulen, et need olid parimad suved kui selliselt hulganisti vanaema-vanaisa juures oldi.

Kui oma teise mehega abiellusin ja lapsed sündisid, siis hoidis mu vanem tütar alati oma vendi.

Lausa ootan, et vanaemaks saaksin. Kuigi olen täiskohaga tööl ja hobisid päris palju, hakkan siis kindlasti lapselapsi hoidma kui noortel vaja kuhugi minna. Ma elan nendest kõikidest küll eemal, aga kui vaja, küll nad siis oma lapsed minu juurde toovad.

Sest minu ema (ja ka ämm) ning tütar aitasid mind, miks ei peaks mina nüüd omakorda tütart ja poegi aitama??? Oma liha ja veri ju!