Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
50+ nurgake
Kas juhus või saatus?
 
Riina 28. juuli 2008, kl 13.27
Küsimus siis selles, et kas usute saatust?
Eile rääkisin ühe tuttavaga päris pikalt saatusest ja täna vaatasin siin nii ilusad mõtted armastusest, et meenus üks juhtum palju, palju aastaid tagsi.
Ei olnud sel ajal veel kahekümnenegi. Olin ühes spordilaagris ja viimasel õhtul käisime kohalikul tantsupeol. Oli seal üks kena noormees kellega sai õhtu läbi tantsitud. Aga peolt läksime tüdrukutega nii ära, et ma ei jätnud isegi hüvasti. Järgmisel hommikul kojusõit ja mida ma nägin- see noormees oli ka meie bussi juures. Loomulikult küsis ta aadressi ja mina siis nipsakalt nähvasin, et kui saatus tahab ehk siis mõnikord ka kohtume ning aadressi ei andnud.
Läks siis paar kuud mööda ja Tallinnas ühel heal päeval seisin tänava ääres ning vaatan, et bussiaknast vaatab seesama noormees. Hõikas siis mulle aknast, et tuleb järgmises peatuses maha. Aga mina hõikasin talle vastu, et kui saatus ... Ise muidugi hiljem kahetsesin, et niimoodi vastasin, sest ta ikka meeldis mulle ka.
Vahel aga teeme mõtlematuid tegusid! Arvan, et aimate juba ette, nägin teda jälle mõned kuud hiljem. Käisime ühel sünnipäeval Pärnus ja tema oli ka seal. Ta oli sünnipäevalapse naabripoiss. Sel õhtul rääkisime temaga palju ja igasugustest asjades. Saime kokku ka järgmisel päeval ja õhtul tuli ta mind bussile saatma.
Vahel ju teeme mõtlematuid tegusid ja muidugi ka seekord ajasin oma jama saatusest. Aga kas siis saatus või juhus ikkagi, kuid me kohtusime veelkord. See juhtus mingi kolme aasta pärast. Tal oli juba sõjavägi selja taga ja õppis siis tollases TPI- s. Seekord ma midagi valesti ei öelnud! Ja mida arvate teie siis, et kas on olemas saatus...? Ja kas teiega on ka midagi sarnast juhtunud?
 
Immobilare 28. juuli 2008, kl 13.32
saatuse peale nüüd küll lootma jääda ei tasuks nagu paljud siin arvavad. Saatuse nimeline nähtus on olemas küll, aga ise oleme oma õnne sepad, olen selles veendunud.
 
hull eit 28. juuli 2008, kl 13.35
mis sel saatusega pistmist, juhus ja puha, aga kas sinu saatus on nii kenal suvepäeval nii pikka romaani eietada...ok, kena päeva jätku...issake eestimaa on nii väike ju
 
vanna 28. juuli 2008, kl 13.35
Usun küll saatusesse. Kindlasti oleks ka näiteid tuua, aga ma laisk, ei viitsi täna eriti jutelda. On puhkuse viimane päev ja ikka tuleb üks päeb puudu nagu alati.
 
arvaja 28. juuli 2008, kl 13.40
Te peate siis päris vanad juba olema. kas tead tema edasisest käekäigust midagi?
 
vanna 28. juuli 2008, kl 13.45
Loomulikult ei tea, mis plaanid saatusel on. Ei tahaks ka teada, tuleb see, mis tulema peab.
 
ka uskuja 28. juuli 2008, kl 13.46
kui keegi oleks sama küsimuse esitanud möödunud aastal, siis oleksin vastanud eitavalt. kuid nüüd usun.
 
valulla 28. juuli 2008, kl 13.49
Kunagi mõtlesin ka nii, et tuleb see, mis tulema peab, kuid nüüd mõtlen, et tuleb see, mida ootan ja millele olen mõelnud. Selliseid kokkusattumusi juhtub ikka, et jääd mõtlema, mis see nüüd siis oli- tõde, silmapete või saatus või veel midagi, aga ei usu ikka eriti saatusetragöödiatesse, las see jääb minevikku: Sophokles, Shakespeare jne
 
Riina 28. juuli 2008, kl 13.58
hull eit: öeldakse, et mis südamel ja meelel, sellest tahaks rääkida...sai lihtsalt eile õhtul ühe tuttavaga pikalt saatusest ja juhustest heietatud. Aga täna üle pika aja saan natuke lahedamalt ka siin arvutis ringi vaadata( mu töökaaslane puhkuselt tagasi).
arvaja: See lugu lõppes nii nagu tennises, et kiire lõppmäng... Käisime neli- viis kuud. Oli romantiline ja kirglik suhe, mis kiiresti läbi põles... Ja tõesti peale seda ei ole me enam kunagi kohtunud. Tean ainult niipälju, et peale ülikooli plaanis ta Viljandisse tööle minna.
 
elementaarne! 28. juuli 2008, kl 14.21
viimane on,kui loed tema surmakuulutust.......:(
 
Riina looga meenub see lugu 28. juuli 2008, kl 14.35
Kirikukülas oli üleujutus. Tulvavesi muudkui tõusis ja tõusis ning ujutas varsti üle ka kohaliku paatri maja. Ei jäänud mehel muud üle kui katusele ronida. Varsti oli ta siingi põlvini vees.
Majast sõudis mööda naabrimees.
"Püha isa, tulge paati - ma viin teid ohtlikust kohast kaugemale!" ütles paadimees.
"Ei, armas poeg," vastas paater. "Ma ei tule. Mina loodan jumala peale, küll tema mu siit päästab!"
Paadimees sõudis edasi.
Vesi aga tõusis. Õige pea ulatus see pühamehele vööni.
Mööda vurises mootorpaat.
"Püha isa, tulge paati!" hüüdis paadijuht. "Ma viin teid ohutusse kohta!"
"Tänan sind pakkumise eest, poeg, aga ma ei tule, sest mina loodan jumala peale," vastas paater. "Küll jumal mu päästab."
Veidi aja pärast oli vesi hädalisele kaelani.
Siis jäi tema kohale tiirutama päästeteenistuse kopter.
"Hei, teie seal!" karjuti kopterilt. "Me laseme alla trossi. Pange see endale ümber, me tõmbame teid üles ja viime kuivale maale!"
Paater raputas seegi kord pead:
"Mul ei ole seda vaja. Mina loodan alati jumalale. Tema päästab mu."
Nii ei lasknudki paater end päästa ja vaeseke uppus.
Kohe, kui pühamees taevasse oli jõudnud, läks nördinud paater jumala juurde.
"Eh sind!" pahandas ta. "Mina lootsin sinu peale, aga sina lasksid mul uppuda. Miks?"
"Ei tea, mida sa veel ootasid?" lõi jumal käed puusa. "Ma ju saatsin sinu juurde kõigepealt aerupaadi, siis mootorpaadi ja lõpuks veel ka kopteri, aga need, nagu näha, polnud sinu jaoks piisavalt head."
 
vanna 28. juuli 2008, kl 14.40
Väga õpetlik lugu, olen seda ka varem kusagilt lugenud.
 
Rozza 28. juuli 2008, kl 15.10
Ei ole olemas lihtsalt juhuseid ja juhuslikke kokkusattumusi - kõik on omavahel põhjuslikult seotud (see põhjus võib alles hiljem selguda). Saatus on meile põhijoontes määratud, aga tee sinna moodustavad meie tehtud valikud ja nendest valikutest moodustub meie elu muster.Hetkel ma usun, et see on nii. Kõik ei pruugi ju sellega nõustuda. Igaühel oma uskumised...:)
 
m 28. juuli 2008, kl 15.30
Mind on ära tüüdanu 60+ muttide pläägutamine.
 
keegi 28. juuli 2008, kl 15.46
saatus....minu esimene poiss ja tõeline armastus, mh....läks mööda palju aastaid, kui ma teda ei näinud ja nüüd mõned aastad juba, kohtume korra aastas, kas seda saab ka saatuseks nimetada, kas meil oleks lootust uuesti, vaevalt, aga miks saatus siis meil kohtuda laseb, eile tundus lahkumine jälle sama raske, nagu see oli viimane kord, kui meie teed lahku läksid, mitte meie omal tahtel....kas äkki ei näe jälle teda aastaid, sest mind valdasid eile samad tunded nagu, noorena kunagi kord....
 
to m 28. juuli 2008, kl 15.48
Aga mine siis ära siit rubriigist.

Ja veel õigem oleks sul teha endale uus rubriik näiteks 15+
 
kas saatus? 28. juuli 2008, kl 17.41
olen korra kaotanud oma elus kõik:töö, pere ja kodu, isegi parim sõber ei suhelnud minuga. Ainult 20 min. oma elust võtsin kriitilises olukorras vastu vale otsuse ja kõik muutus. Oleks ma oma sisetunnet kuulanud, siis oleks olnud kõik teisiti.Nüüd on see minevik, aga missugused valud ja vaevad pidin ma läbi elama, et kõik paika saaks.
 
blabla 28. juuli 2008, kl 19.11
bla bla blaaaa...
 
kah keegi 28. juuli 2008, kl 19.22
Ei ole minu jaoks juhuseid, vaid alati olen seal, kus parasjagu vaja olla, ning ikka õppimas ja kogemas seda, mida vaja, samuti nagu usun põhjus-tagajärg seadusesse, et kõik mis toimub ja mida kogeme, see on meile vajalik, küsimus on ainult selles, kuidas me seda mõtestame - kas oleme vaene kannataja või just seda kogemust vajasimegi selles hetkel ja nagu targemad on öelnud, siis SEE elu, mida hetkel kogeme on eelmiste elude tagajärg ja see paneb minu jaoks kõik paika, et ise loome oma saatust ja kanname ka tagajärgede eest vastutust ja need, kes kerget(mat) elu elavad on eelmisel ringil palju kannatanud ja nüüd saanud hingetõmbeaja.
 
ja 28. juuli 2008, kl 19.36
sina blaa-blaa võid bläkutada igas nurgas, foorumis ja klubis, sest sa oled jobu.
 
Riina 28. juuli 2008, kl 20.53
Teema jätkuks... Tihti kasutame sõnapaari, et see oli saatus. Miks me mõnikord käitume just niimoodi ja mitte teisiti ning pärast ei oska ka loogiliselt seletada, et miks just? Ja just siis tahaks väga öelda, et saatus ju...Aga just nimelt, et meie ise käitusime niimoodi, mitte, et kuskil oli meil niimoodi määratud. Elus on kindlasti kõigil olnud hetki, kus mõne otsuse langetamisel oleme palju kahelnud. Ja lõpuks otsuse teinud, teame , et oli käesoleval hetkel õige otsus. Kui saatus oleks meile määranud ette, et mida teha, siis milleks oli vaja pikalt kahelda. Iga inimene elab oma elu ja kuidas me seda oskame - see oleneb siiski ainult meist endist.
 
jah 28. juuli 2008, kl 21.04
Paraku teeme me kõik oma valikud ise. Ka oma saatuse valime ise. Miks ei läinud Tiina Mõis selle helikopteri peale, mis 13 elu hukutas? Miks kukkus jääpurikas pähe naabrile, mitte mulle? Miks?MIKS? Ka siin tegid inimesed oma valiku, kes kus parajasti oli.
 
sinilill 29. juuli 2008, kl 00.12
Ja "Estonia" hukk - paljud, kes pidid seal olema, ei olnud paraku, mõned jäid laevast maha, mõned muutsid oma vahetuse ära, kellel läks auto katki ja ei jõudnud laeva, kelle auto pidas politsei kinni, kellele kukkus keldri riiul pähe jne.- mustmiljon varianti, et kui poomissurma määratud, siis ei upu. Alender rääkis juba ammu enne, et sureb uppumissurma. Tegelt pole me siin mingid tegijad - pigem hiired tuules, aga võime endast anda iga päev parima, kusjuures tasu pole garanteeritud.
 
Nell 29. juuli 2008, kl 01.44
Aga kas nii ka saab olla, et keegi tahtmatult jahib oma saatust, mul natuke hirm, minu tytar on leidnud omale kallima ja asi vist tõsine juba , on koos olnud juba pool aastat (mina ei teadnud), mees on lendur rahvusvahelistel lendudel, tytre isa suri lennu katastroofis Siberis
 
see 29. juuli 2008, kl 10.14
tal alateadvuses, armastus lendurite vastu, neil läheb kõik väga hästi.
 
t0 m 29. juuli 2008, kl 11.02
küll sullegi tuleb 60+
 
m 29. juuli 2008, kl 14.10
ära on tüüdanud 60+ muttide pläägutamine
 
kuule m 29. juuli 2008, kl 16.02
Eiii pea sa siin käima, kuula kodus muti plära ja ära topi oma rasvast nosplit muttide vestlusse nagu külaeit.
 
Nostradamus 29. juuli 2008, kl 16.22
kas te olete endalt kunagi küsinud `millega ma selle küll ära teenisin?` .. või `millal?`
olen suutnud välja nuputada vaid ühe vastuse, ma ei tea ega saagi vist teada saama, kas see ka õige on



**vahel on teid tore lihtsalt lugeda* sinilill, meeldivad su sõnade värvid*
 
sinilill 30. juuli 2008, kl 00.25
Otse loomulikult ja kindlasti mitte ainult üks kord, vaid lugematuid kordi olen endalt küsinud, et miks mina ja miks nii suur jama ja miks see ei lõpe, aga põhjus-tagajärg seadus annab sellele võrdlemisi konkreetse vastuse, ehk et puust ja punaseks saab inimeseloomakesele selgeks tehtud, et ilmselt on üht-teist külvatud ja nüüd tuleb ka tagajärjed kanda, aga siis ütlen endale ikka, et nüüd siis on magustoidu koht, kui asi eriti hulluks kipub minema ja siiani pole ükski häda üksinda tulnud, vaid ikka hulgi ja pole muud teha, kui neid täiega kogeda, et nad uuesti ei tuleks, kui neist kergelt üle lasta ja mitte sügavamalt tunnetada, ning kohal olla.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!