Kirikukülas oli üleujutus. Tulvavesi muudkui tõusis ja tõusis ning ujutas varsti üle ka kohaliku paatri maja. Ei jäänud mehel muud üle kui katusele ronida. Varsti oli ta siingi põlvini vees.
Majast sõudis mööda naabrimees.
"Püha isa, tulge paati - ma viin teid ohtlikust kohast kaugemale!" ütles paadimees.
"Ei, armas poeg," vastas paater. "Ma ei tule. Mina loodan jumala peale, küll tema mu siit päästab!"
Paadimees sõudis edasi.
Vesi aga tõusis. Õige pea ulatus see pühamehele vööni.
Mööda vurises mootorpaat.
"Püha isa, tulge paati!" hüüdis paadijuht. "Ma viin teid ohutusse kohta!"
"Tänan sind pakkumise eest, poeg, aga ma ei tule, sest mina loodan jumala peale," vastas paater. "Küll jumal mu päästab."
Veidi aja pärast oli vesi hädalisele kaelani.
Siis jäi tema kohale tiirutama päästeteenistuse kopter.
"Hei, teie seal!" karjuti kopterilt. "Me laseme alla trossi. Pange see endale ümber, me tõmbame teid üles ja viime kuivale maale!"
Paater raputas seegi kord pead:
"Mul ei ole seda vaja. Mina loodan alati jumalale. Tema päästab mu."
Nii ei lasknudki paater end päästa ja vaeseke uppus.
Kohe, kui pühamees taevasse oli jõudnud, läks nördinud paater jumala juurde.
"Eh sind!" pahandas ta. "Mina lootsin sinu peale, aga sina lasksid mul uppuda. Miks?"
"Ei tea, mida sa veel ootasid?" lõi jumal käed puusa. "Ma ju saatsin sinu juurde kõigepealt aerupaadi, siis mootorpaadi ja lõpuks veel ka kopteri, aga need, nagu näha, polnud sinu jaoks piisavalt head."