Jälle eriarvamusel;selline reetmine,nagu siin jutuks,tundub kuidagi lasteaiatasemel- mina sulle rääkisin- aga sina lobisesid kõigile...Ma arvan,et reetmine algab kuskilt sügavamalt ja tema juuri tuleks otsida kasvõi näiteks iseenda hingest.Midagi ei juhtu põhjuseta.
Mul on küll head sõbrad,aga et imelikke olukordi vältida,hoian ma asjad,mis ei taha avalikustamist,siiski enda teada.Ja saladustest koormamata sõprus on ka kergem kanda.Kui tekib küsimus-aga milleks siis sõbrad,siis tuleb meelde see prügikasti- teema.Kas ikka peabki kõigest rääkima?Või saab õige sõber ise aru,kui tema toetavat õlga tarvis läheb?