Olen eluaeg tööd teinud, elanud mehega väikses korteris ja saanud piskuga läbi. Lapsegi kasvatasime kasinalt üles. Mees invaliid ja mina pensil.
Nüüd aga elu nii põrguks muutunud, et mina enam mehega kooselu välja ei kannata.
Ostaksin endale isikliku eluaseme, aga mille eest, kui pole muud peale pensioni. Pank laenu ei anna, kuna mul pole tagatist mingit. korter oli siis juba mehe oma ja nii me seal elasime rõõmsalt, ei kahminud varandust kokku ja püüdsime vähesega rõõmsad olla.
Nüüdseks selge, et ilma rahata praeguses ühiskonnas elada ja samas õnnelik olla, on võimatu.
Tahaks oma elu elada, aga ei näe väljapääsu.
Äkki siiski on mingigi väljapääs.

Ilmselt on. Ma tean ka ühte inimest, kes sarnases olukorras, aga ta pages maakohta, kus teised ära pagevad. Seal ju suured majad ja vallavalitsus jagab tühje kortereid välja. Hakka sealt pihta. Töö pärast pole vaja ju muretseda, kui pinsil passid. Jutt käib hetkel Tamsalust. Hakka elama.

ka Tapal pidi tühje korrusmaju olema, eile "kaua võib" saates ka näitas.

Mis siis? Penskaril vahet pole, kus elab. Vähemalt on hingerahu.

otsi mõni ahjuküttega üürikorter kuskil maarajoonis, siis kommunaalid hästi väikesed ja üür ka olematu, vaja ainult otsida

Korteri võib ju perifeeriasse soetada, aga kommunaalid tuleb ikka sellest väikesest pinsist maksta. Tamsalus ühetoalisi kortereid ei jaotata, need niigi hinnas, sest neid ehitati nõukaaegsetesse majadesse vähe, aga juba 2-3 toalistes korterites maksad kütte jm eest 200-300 euri talveperioodil.

Mis sa selle oma elu elamise all silmas pead?

Rendi siis äkki? Mul palk 2000 eur kuus, aga ikkagi ei osta, sest ei ole võimalust.

aga miks sa pead ostma? üürida saab ju ka. iseasi, mida ja kuhu. võta kinnisvaraportaalid lahti ja hakka arvutama.

kui välja ei tule, siis võid kaaluda seda, et iga kuu hakkad osa rahast kõrvale panema. näiteks teed panka tähtajalise hoiuse- seda muidugi keegi ei garanteeri, et see hoius sul pärast ka midagi juurde kasvatab.

oled pensionil, siis saad hakata tegelema lisatööga. hakka uurima cv-keskuste pakkumisi.

selge on see, et niisama midagi ei muutu, pead ise midagi oma elukorralduses muutma kui soovid hakata teistmoodi elama.

Ma pole päris kindel, aga kas teemaalgataja ei teinud rohkem kui aasta tagasi siia teema, kus kurdab, et ei tule majanduslikult toime? Kahekesi on kergem toime tulla. Kui enda pension + mehe invaliidsuspensin, siis peaks suutma väikeses korteris ära majndada.

Mis lisatöösse puutub, siis pensionärid on tavaliselt juba nii halva tervisega ja elust kurnatud, et keeruline seda teha. Muidugi, kui on mõni lihtsam töökoht, valvuri vms amet, siis küll. Aga oodata, et 63+ inimene teeks kuskil poes 13-tunniseid vahetusi on ebareaalne. Selleks pole jaksu ega tervist enam. Seetõttu ongi pensionisüsteem välja mõeldud, et inimesed selles vanuses, kui enam tööd teha ei jaksa, millestki elatuksid. Kahjuks on pensionid väga madalad. Enamik saab kätte vähem kui miinimumpal

ega keegi ei räägigi 13-tunnistest tööpäevadest poevahetuses. lisatöö all mõeldakse enamasti osalise tööajaga tööd. käigu läbi näiteks lapsehoiukoolitus ja saab hoida näiteks vajadusel mõned tunnid päevas last. pea tuleb tööle panna.

aga suhteliselt ebareaalne on rääkida ka laenudest või korteri ostmisest, kui elatakse poest suhu. midagi tuleb ju muuta. kui mitte midagi ei muuda, siis jätkub elu invaliidist kaaslasega tillukeses korteris ja ongi kõik.

väljapääse on ikka. aga nagu öeldakse- aita end ise, siis aitab sind ka jumal.

Mutid jälle susserdavad siin kõik koos. Nuusutage oma pesemata hargivahet hoopis.

kohutav tüüp "liigub" siin ringi.

Olen uurinud kinnisvaraportaale juba jupimat aega, aga miskipärast pole sellist kohta ette juhtunud, kus tekiks äratundmine, et sinna lähen.
Ega ikka pole nii, et kui oled penskar, et siis puha ükskõik, kus elad ja oled, et nagunii tööl pole vaja käia ja passigi siis, kus tahes.
Mina nt olen ikka elus inimeste keskel töötanud ja alati kenasti hakkama saanud ilma jamadeta.
Nüüd järsku tahaks omaette urukest, kus paned ukse kinni ja oled vaikselt ja ei sööks ka, lihtsalt oleks veidike niimoodi omas maailmas ja siis elaks edasi jälle.
Kuidagi väga väsinud olen sellest sahmimisest ja teistega arvestamisest ja linnamelust ja korterielust..

Mõtlen siin vahel, et miks ei võiks pensiealisel, kes on terve elu teinud vajalikku tööd ja teisi teeninud, olla enne elulõppu niigi paljukest ressurssi, et pisuke ajake veel päris enda meeleheaks olla ja teha nüüd, elulõpus, veel seda, mida elus pole kiire tempo tõttu võimalik olnud.
Kuidagi nukker on sedasi vanaks saada ja ära surra.
Minu unistus, saada pisike hütike looduse rüppe koos kassikese ja kutsaga, jääbki vist järgmist elu ootama, kui see järgmine elu muidugi üldse olemas ongi.
Aga praegu, oma pensist, ma ei kujuta ausalt ette, et rendin midagi ja siis maksan muud kulud peale selle, ja siis elan täiesti vaevu hinge sees hoides päris tühjas toas, uhkes rahus...
Noo, ei julge, eriti, kui tervis pole enam see ja keskkonda uude, vaja sisse elada ja harjuda, lisaks muule.

Ikka täiesti kurvaks teeb, sest piirid on nagu sein ees ja jaks sellest läbi murda kahaneb iga sammuga.
Ilus on elada, kui oled noor ja kõik veel ees ja kuidagi ei suuda siis uskuda, et vanadus, see pole mingi õnn.

No kui korter on Tallinnas, siis selle müügist peaks hütikese soetamiseks maapiirkonda raha jätkuma küll. Sealsamas Tamsalu kandis maksavad majad ca 15 000 euri, kuskil metsa sees veelgi vähem. Ainult et vanas eas on maal raske toime tulla, eriti kui kogu elu linnas veedetud. Suvel on maal ilus, aga kujutad ette olukorda, kui keset talve, peale mitu päeva kestnud lumetormi on elekter nädal aega ära, teed umbe tuisanud, aga sul on vaja kiirabi kutsuda mingi tervisehäire tõttu? Või siis on hütikeses vaja ahju kütta, aga selleks tarvis puid hankida, riita laduda, iga päev tuppa tassida ja tuld sussitada. Unistused on sageli ilusamad, kui reaalne elu, paraku.

Mis pagana Tallinna korteri müügivõimalusest sa üldse räägid? Loe ikka enne esialgne postituski mõttega läbi...

Järvamaal on palju tühje kortereid. Piire tuleb ületada kui tahad midagi saada...paha siga mitu viga!
Edu ja julgust oma mõttemaailma muutmiseks!

penskar juba Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mõtlen siin vahel, et miks ei võiks pe
> nsiealisel, kes on terve elu teinud vajalikku tööd
> ja teisi teeninud, olla enne elulõppu niigi palju
> kest ressurssi, et pisuke ajake veel päris enda me
> eleheaks olla ja teha nüüd, elulõpus, veel seda, m
> ida elus pole kiire tempo tõttu võimalik olnud.

Vat see on küll ikka inimese enda teha olnud, et eluõhtuks midagi koguda. Kõigil pensioniealistel, keda mina tean, on midagi elujooksul kõrvale pandud, kuigi rasketest aegadest on nad kõik tulnud. Reeglina pensionärid kipuvad veel täiskasvanud lapsigi toetama.

Ei saa mina küll nüüd sellisest virinast aru, kas peaks keegi võõras hakkama nüüd kingitusi tegema või mida sellise nutulauluga soovitakse öelda?

Eesti pensionär seda endale lubada ei saa.Võrreldes Soomlastega on meie pensionid taskuraha.

no 100 000 elanikku jäi ju muidusaadud varast ehk elamispinnast ja selle ümber oleva maa erastamise võimalusest ilma. Kõigil polnud ka rikkaid sugulasi, kellet tagastamise läbi vara saadi.
eks sealt see vaesus alguse saigi, mõni sai mitu korterit ja mõni ei saanud midagi.
vaesus läheb ikka põlvkonnalt põlvkonnale õige tihti edasi.

mhh
Pole siin miskit niiväga inimese enda teha alati.
Ja kus ma palusin võõrastelt midagi. Pealegi see pole ka nutulauluna kirja pandud teema.

**
Ma tõesti ei suuda mõista, kust tulevad peaaegu igasse teemasse inimesed, kes vaevumata mõistma või vähemalt teadma olukordi, kohe kukuvad ründama ja hukka mõistma.

Räägime võrdluseks ajast, mil minu enda vanemad pensile jäid. Nad olid siis veel noored lausa tänases mõttes.
Ema oli kooliõpetajana töötanud kaua ja jäi pensile 50 aastaselt. Isa samamoodi, ma tõesti ei oskagi öelda, mis talle 5 aastat varem pensi võimaldas, aga 55 aastaselt ta jäi pensile. Töötasid nad kumbki veel paar aastakest edasi pensi kõrvalt ja siis algas neil vanaduse nautimine. Ja nautimine see oli tõesti, sest käisid nad palju ringi, kolasid siinsamas Eestimaal, Lätis, Leedus ja mujalgi. Hiljem käisid veel mujalgi kaugemal ja aega neil oli ja huvitav-huvitav, nad said oma pensi eest seda endale lubada, päriselt saidki. Mäletan ka seda, et nad olid naeratavad vanainimesed, kuna tundsid uhkust elatud elu ja töö üle. Isa asutus alati aastapäeval, kutsus tedagi üritusele, kuigi ta enam ei töötanud seal. Inimest ja tema tööd tunnustati, mitte ei mõnitatud, et väääh, kes sa oled, sul pole piisavalt raha, haridust jne.

Praegune suhtumine aga litsub inimestest rõõmu välja, see alavääristab ja paneb inimest tundma end mitte kellegina. Muidugi mitte kõiki, aga nähes suhtumisi, siis kohe kindlasti on meie seas palju selliseid, kes on oma kaaslaste poolt tümaks tambitud ja keda aina tambitakse edasi.

Ma pole siiani nõukaaja fänn, pole kunagi olnud, sest oli palju seal vastuvõetamatut. Aga praegune kord on palju inimvaenulikum ja kohe kuidagi ei saa praegust riigikorraldust heaks kiita.
Oleks võinud meil luua erilise riigikese, aga kui ikka abituna ja üksi püsti seista ei jaksata, siis, mis teha, loogilise asjade käiguna kiputi liituma taas suure sappa.

Kes mõistab, see mõistab. Eks aeg toob seletust.
Olge mõnusad.

Just äsja otsiti hakkajat pensionäri tallu elama - et valvaks ja hoiaks silma peal. Ei tahetud tasu ega midagi.

aga erastasid siis korteri ka? või vanema ja mehe vanemad? siis peaks natuke ju järgi ka olema jäänud eluõhtuks?