Sain koeravilla. Enam ei ole vaja.
Räägin natuke siis sellest villast, kuna kedagi häiris, et koera villale lisatakse nii palju muud villa.
Hakkasin ketrama puhast koeravilla, kuid lõng katkes pidevalt. Muidugi kõik oleneb koerast ja konkreetsest villast. Minul on saksalambakoera kammitud vill. Väga pehme, lausa vati sarnane, kuid liiga liiga lühikese karva pikkusega. Olin sunnitud segama seda teise looma villaga, et lõng jääks tugevam. Segasin täpselt pooleks alpaca villaga ja 1% lisasin angooraküüliku villa. Koera ja küüliku vill olid nagu tolm alpaca pikkade villakiudude ümber. Juba käsikraasilt võttes oli villarull nii kerge ja pehme, et jäi kraasi poolt kraabitud käe külge. Väga eriline ja põnev oli sellist heiet kedrata.
Aga huvitav on seda kõike kedrata vaid enda pere jaoks. Raha eest.. ma ei teagi kui suur see summa peaks olema, et ma sellise töö ette võtaks. Olen peaaegu terve nädal selle koeravillaga mässanud. Pesnud, siis kuivatanud ja sorteerinud, noppinud. Kaalunud, villad omavahel seganud, kraasinud. Need protseduurid kõik on aega nõudvad. Pärast on selg haige ja käed väsinud ja marraskil, tuba lendavaid väikeseid karvu täis. Tore, kui lõpuks saab hakata ketrama. Vokk tahab harjuda iga uut sorti villaga. Proovimise teel reguleerimist, et kõik sujuks. Kell on peaaegu kaksteist öösel, kui ma sain pool poolitäit sellest imelisest villast lõnga.
Muidugi on vaja teist samapalju juurde kedrata. Ehk siis jälle kaaluda, segada, kraasida. Lõpuks kui ka teine kedratud osa on ööpäev poolil rahunenud, saan kaks lõnga kokku korrutada. Jälle peavad lõngad poolil ööpäev seisma, et keerd hästi sisse jääks. Siis tuleb kedratud lõng haspeldada, leotada, pesta, kuivatada. Järgmisel päeval saab lõnga kerasse kerida.
Vot selline töö on ühe lõngakera valmimisega.
Millise hinna te sellise lõngakera eest pakute, kui selle ise valmis olete teinud?