mind ei rahulda mu praegune elukoht. elan üksi. mees surnud. elan ahiküttega korteris. väikelinna perifeerias. tahaks tulla koju ja et kohe oleks mõnusalt soe. õhksoojuspumpa ei luba ühistu paigaldada. nii tegelengi mitu tundi päevast kütmisega. st. tassin puid, siis sussitan kütteseadmetes leegi üles (pliit ja ahi) ning kuskil nelja tunni pärast ongi mõnusalt soe. öösiti isegi liialt palav. järgmine päev tulen töölt, hakkab täpselt sama lugu. jah, kui juhtun jääma pikemaks sõbrannade juurde , siis koju tulles pole enam oluline, on seal soe või külm. ära just ei külmu. aga igatsen et saaks ometi nii, et tulen koju ja on soe olla. kogu aeg. kuna vanus on 55+ siis laenu saab vaid 10 aastaks. seega perifeeriast väikelinna kolimise puhul on vaja 2,5 korda suuremat rahakotti, kui minu praegune eluase maksaks. see aga tähendab elu lõpuni suht suurt laenukoormust. Ühes kuus suureneks see praegusega võrreldes 100-150-200 euro võrra. Lastel ei ole nii palju raha, et mulle korter osta, aga nad lubavad, et kui ma enam söönuks ei saa, siis toetavad mind rahaliselt laenu maksmisel. andke nõu. kas peaks maha rahunema ja elama edasi tingimustes, mis mul praegu on ja tundma rõõmu, et ei ela kuuse all. lapsepõlves ju elasime mitmekesi ühisköögi peal, ämbriga vesi sisse ja ämbriga solk välja ja vets oli ühiskoridoris kõigi oma, ka nende , kes lihtsalt tänavalt sisse astusid ja põit tühjendasid. kas elu on mind liialt mugavaks muutnud, et ma tahaks nüüd ometi elada tingimustes, et oleks soe ja et vannituba oleks soe (mu praeguses sai remont tehtud ja juba paar aastat ei pea enne pesemist ennast poolsurnuks külmetama). minu arvates võtab kütmine minult väga palju aega ära. Pliidi alla voobse peab olema nagu katlakütja ja kogu aeg ikkagi kodus püsima, sest põleb liialt kiiresti ära. minu jaoks on see aja kadu. mida teha. sooviks erapooletut arvamust. kas pürgida vanas eas keskküttega korterisse, et lapsed oleksid ütleme 15 km lähemal oma lastega, et töökoht oleks samuti 15 km lähemal (mul pole autot, liiklen ühistranspordiga). kolimisega peaksin loobuma puude varumisest, ladumisest, tuppa tassimisest, aiamaast, rohelisest murust korteriühistu akna all jne. vastu saaksin sooja toa, mida maksan surmani. andke nõu, et endas selgust saada. kui hinnad oleksid samad, siis ma isegi ei mõtleks ja oleks ammu selle sammu astunud. kuna aga kääride lahendamiseks tuleb vajalik osa võtta pangalt, siis pean sellega arvestama. hetkel on sissetulek, on mitu töökohta. tervis on vanusele vastav ehk siis mitte enam kõikse parem. saan aru et eksimist ei saa endale lubada. samas väikelinnas peaks olema oluliselt lihtsalt üht korterit teise vastu vahetada kui perifeeriast väikelinna sisse saamisel. kas see ka tegelikult nii on, see on teadmata hetkel.