Tuleb tunnistada, et nüüd on külmkingad nähtud.
Läksin hommikul oma kasinat pinssi automaadist välja võtma, et see ilusti kaugete sugulaste kätte hoiule anda, kes pinsipäeviti agaralt ümber sanatooriumi patseerivad.
Mina ei usu seda aparaati üldse.
Vaene inimene mõtleb, et selline kena noormees nagu Jüri Mõis näiteks istub seal sees, teeb silma ja kudrutab aga pärast puha naerualune. Tegelikult võib seal istuda hoopis mõni Siina sugune harakas. See ei tunne tähti, numbritest rääkimata. Pärast ei tea veel kelle raha annab.
No ja siis ma nägingi vist külmikingi. Kes nad muud olid.
Istusid mingid karvased hallid kerad aparaadikioskis ja jõllitasid punaste silmadega. Mõlemil olid odekolonnipudelid pihus ja kui nad oma mu ärasöömiseks suu avasid, täitus putka ebamaise lõhnaga.
Üks veel tahtis nõidust ka peale panna, muudkui hüüdis mingit Бабуля nimelist vormelit mulle järele kui ma hõlmade lehvides sanatooriumi poole litsusin...