Täna siis on see päev, kui ma välja kolin.
Enne lohutas ja kallistas mind, et ma ei nutaks.
Eile rääkis, et ta ei kahetse midagi, et minuga oli sest see kõik oli hea. Ning kui me olemegi kokku loodud siis meie teed kohutuvad jälle aga kui ei siis pidigi nii minema, et peame aja proovile panema ja vaatama mis saab.
Juttus on iva aga ikkagi on raske ja valus, enne pisarad ise lihtsalt jooksid, siis andis mulle musi ja kallistas hästi kõvasti ja ütles, et helistame ja läks tööle.
Oh jh läheks aeg kiiresti või et ta kiiresti hakkaks endast aru saama ja oma tunnetest.
aitäh kõikidele heade sõnade eest ja toetuse eest.
Küll ma vastu pean, aeg annab arutust ja parandab haavad :)