Läksin eile last magama panema. Poiss ütleb, et vaata ka voodi alla - kas seal on koletisi. Vaatan siis nalja pärast. Voodi all on surmkahvatu näoga minu poeg kes ütleb vaikselt, et tema voodis on keegi!
Shokis ajan end püsti aga voodis pole enam kedagi...
Juuksed tõusevad peas püsti. Seejärel kuuleme nagu koputaks keegi aknale. Tõmban kardina eest aga kedagi pole. Uus koputus - vaatan, koputus tuleb peeglist.
Peeglis näen ennast. Pole kindel, aga mu peegelpilt oleks nagu silma pilgutanud! Vaikuse katkestab naine kes hüüab mind köögist. Liigun köögi poole aga elutoast millest möödun vaatab mind õudusega naine kes ütleb "Ära mine kööki! Ma kuulsin ka!"
Saadan naise ja lapse sugulaste juurde ööbima.
Enne magamaminekut toibun köögis. Pimedasse magamistuppa sisenedes koban lambilülitit aga käsi puudutab kellegi teise kätt!?
Uinuda on võimatu. Ei suuda meenutada et oleks uinunud, küll aga ärkan! Minu voodi kõrval on kapi peal foto minust. Tehtud siis kui ma magan! Ometigi olin korteris üksinda!
Päeval ei suuda töö juures keskenduda. Teen vigu. Õhtul tuuakse viimane kaup mille lasen panna tühja ruumi. Kaubaks on mannekeenid mis mullikilesse mässitud. Kui kustutan viimase lahkujana tuled, kuulen kuidas keegi hakkab ruumis kuhu pandi mannekeenid, mullikilet plõksutama.
Järgneb...