Mõtlesin räägime siin natuke mütseelist ehk seene-niidistikust.
Siin on pilt, kus valge mütseeli kook pandi vette ujuma:
https://imgur.com/a/Jn4o23DIngl.k. väljend on igatahes "cake". Selline valge mass on nagu õunteta õunapuu, või tomatita tomati taim,
mis veel ei oma puuvilju, ja kui sellele valge massi seest kasvavad välja seened,
siis need on samaväärsed nagu õunad, tomatid ja muud puuviljad.
Mütseel on siis puuviljadeta taim, aga mitte roheline vaid valge.
Erinevalt õunapuust ja tomatitaimest pole sellel valgel mütseeli massil juuri.
See on mütseeli nähtav erinevus taimedega. Raske on öelda, kus on mütseeli koogi algus ja kus lõpp.
Õunapuu puhul on lihtne öelda, et algus on maa sees olevas juurestikus.
Teadlased liigitavad maailma asju kategooriatesse, näiteks: taimed, loomad, aga seened on pandud eraldi gruppi, kuna nad on nende kahe vahepealsed.
Sel pole tähtsust, kuhu gruppi keegi kuulub, kuna igasugused grupid on lihtsalt abiks, et teadust teha ja elu mõista.
Võib unustada igasugused taimede ja loomade bioloogia grupid ja öelda, et mütseel on elav organism nagu ka inimene, loomad, taimed.
Elusa organismi mõiste on ebamäärane, võib-olla oleks mõtekas öelda "elusate organismidekogum" ja mütseel on siis selline koloonia/kogum mütseeli rakkudest, mis siis on tegelikult elusad organismid ja nende poolt loodav suur koloonia valge mütseeli näol on lihtsalt selline kooslus.
nii ka inimene pole elus olen, vaid koloonia erinevatest elus organismidest. Näiteks inimese süda on üks elus olend, silmad on teine elus organism, aga inimene ise kui tervik on vaid koloonia.
Võib-olla tuleks nii mõelda.
Mütseel on nagu mesilane ja inimene, et küpsetavad omale toitu, töötlevad toitu, mesilased süljega ja inimesed lisaks seedemahladega.
Seeneniidistik sööb muuhulgas pruuni riisijahu, esmalt siis töötleb seda nagu mesilane ja siis lõpuks seedib ära nagu inimene, ja nii ta kasvatab oma valget massi, pealtnäha muudab oma söögi valgeks/ise-endaks.
Tavalised taimed ei töötle toitu nii, seeneorganismid aga küll.
Toodud pildil vees ujuv valge mütseeli päts oli 2 kuud rasketes tingimustes, peaaegu ilma veeta, peaaegu, et ilma õhuta.
Kuid riisijahu ja savimineraali oli küllalt ja võistlevaid teisi baktereid eriti polnud.
See on sama nagu ta oleks olnud metsas sambla pool kuiva suve ja aina paisus, kuid ei soovinud veel vilju kasvatama hakata, kuna oli vähe vett, õhku ja vähe valgust,
seetõttu oli raske aeg, ja rasketel aegadel tuleb koguda elujõudu ja paisuda, lootuses, et tuleb kunagi vihma ja päikest.
Kui panete mütseeli esmakordselt vette ujuma ööpäevaks paariks, siis on tema jaoks saabunud vihmasadu ja õhurohke tuul, ja ta tõmbab endasse rohkelt vett nagu nuustik.
Kuna mütseeli kook on üleni valge, siis pole selles enam toitu. Selleks siis tuleks märg mütseelikook katta õhukese toidukihiga,
rullida teda vermikuliidis/toidus. Ja seejärel on tal tunne, et kõik on olemas välja arvatud valgus.
Seetõttu tuleb ta järgmise sammuna paigutada kuhugile, kuhu paistab ilmavalgus.
Mitte tugeva päikese alla, vaid aknast tulevast valgusest piisab.
Siis tunneb ta kokkuvõttes, oli vihmasadu, ja metsapuude vahelt paistab valgust talle peale.
Selline valguse signaal paneb ta kasvatama seeni.
Olen eksperimenteerinud näiteks ka pimedas kasvatamist, kus kõik muu oli mütseelile olemas. Ja siis kasvasid ebardid- kübarseente varred tulevad väga jämedad ja pikad, aga kübarad üli väikesed või üldse puudulikud.
Kui hoida pimedas, aga anda ainult harva ülepäeviti 10 minutit ilmavalgust, siis kasvavad väikeste kübaratega seened ja kübarate värvus on siis mäga muteerunud, näiteks tüüpilise pruuni asemel lillakas ja mustriline.
Osad hobilised just nauduvadki ebardite kasvatamist ja siis kloonivad neid, ja järgmised sama ebardliku DNA'ga seened siis kasvavadki ebardlikud ja siis on nad väga uhked, et näete olen molekulaar bioloog dna-professor.
Mõned kloonivad aga vastupidiselt just kõige lopsakamaid seeni, ja loodavad, et siis nende järgmine saak tuleb sama lopsakas, enamasti aga ei tule, sest pärilikkus ei ole nii lihtne ja naiivne teema.
Seene lopsakuse määravad mitmed tegurid, mitte ainult DNA. Kuid värd-DNA'asid kloonides on sagedamini edu saavutatud, neid pilte olen rohkelt näinud.
Tulles tagasi siis, et peale vees leotust ja vermikuliidi puruga katmist tuleks asetada mütseelikook ilmavalguse alla.
Näiteks siis panete näiteks 2 liitrisesse plastik jogurti purki ja akna lähedale.
Kasvupurgi/kambri sisse tekitate niiskema keskkonna, näiteks katate toidukilega plastik purgi ja teete sellesse sõrmega 2 auku.
Selleks, et see niiskus seal kauem stabiilsena püsiks, siis panete kasvupurgi põhja vett imavaid graanuleid, enamasti siis perliiti, ja kallate sinna natuke vett.
Sel juhul on mütseeli organism saanud endale kõik mis vaja, toasoojusest talle piisab, õhku on, niiksust on, uus toidunatuke olemas, valgust on, kärbsed ligi ei pääse.
Ideaalsem olukord kui suvises metsas peale vihmasadu.
Üldiselt nii siis on üks kõige lihtsam meetod, kuidas mütseeliga ümber käia.
Kui selline mütseeli kook paar nädalat valgust saab ja kosub, siis ta ka tekitab esimesed seenenupud välja.
Alati on loterii, et kust kohast seened otsustavad välja tulla. Vahel hakkavad seened välja tulema mütseeli altpooluselt, sel juhul nad pööravad end üles ja tulemuseks on kõverikud kuid täiesti täisväärtuslikud seened.
On ka risk, et tugev mütseeli organism hukkub ja seeni ei tule, kui miski on valesti. Näiteks kui mõni bakter osutub elujõulisemaks ja katab mütseeli oma halli massiga, hakkab mütseeli organismi ära sööma.
Kui on liiga kuiv, siis ka ei tule kasvu ja tuleks vett juurde pihustada.
Üldiselt aga kui kogemust on natuke, siis tunnetab ära, et mida mütseeli elukas vajab ja siis lisab seda.
Mütseeli peale kasvavad seened on siis viljad, nagu tomati taime tomatid, valge mütseel ise aga on elus organism.
Seente ja inimeste puhul toimub bioloogiline elamine edasi ka peale surma. Näiteks kui inimene sureb, siis tema habe kasvab edasi.
Kui tõmbate seene välja mütseeli seest, siis ta järgmised paar päeva ka teeb biloogilist elu edasi. Näiteks kui seentel on füüsiline maksimaalne kasv äsja saavutatud ja on aeg hakata musta spoori tolmu laiali tolmutama, siis enne seda nopitaksegi seen mütseelist välja
ja pannakse ta mõneks päevaks kambrisse, kuhu kogutakse seene spoore/seemneid. Seal ta siis surnuna vananeb paar päeva ja laseb rohkelt spoore lendu, justnagu ta oleks elus.
Sama on surnud inimestega, nendel kasvavad küüned ja asjad smauti edasi peale surma.
Seene kasvatuses tasub igakuiselt panna kasvama uut mütseeli. Sel juhul on läbi aasta pidev toodang olemas.
Osad kasvatustööd on viljade kasvatamine ja veetamine nagu siin pildil tutvustasin ühte etappi, kuid teised etapid on spoori tolmu kogumine jms.
Mütseeli kasvatan ise ka laborinõudes agar'i želee sees, sealt saab ülipuhta mütseeli, mida siis panna omakorda edasi kasvama suurematesse maguslahustesse, see on aluseks suurtoodangule.
Igathes andsin oma nägemuse sellest mütseeli elus-organismist.
Ta on nagu kassi ja toalille vahepealne olevus, võib muidugi ka lihtsustatult öelda, et ta on taim.
Osad seened ja putukad ka helendavad metsas, samuti ookeanis, see teeb nad müstiliseks. Kuna annab head toitu fantaasiale, et siis pole ju maailma päikest vajagi kui loodus ise valgust töödab.
Mütseeliga suhtlemine käib nii, et heidate talle iga päev pilgu peale ja annate hinnangu olukorrale, ega sõnu pole vaja valjult peale lausuda, lihtsalt vaatate ja mõtlete ja see ongi suhtlus.
Muidugi kui mõnele pakub pinget mütseeliga valjult rääkida nagu oma kassiga, siis ega midagi halba pole mõtet öelda selle peale.
Mulle isiklikult teeb nalja kui olen lugenud, et osad räägivad taimedega nagu inimestega.
Paljud maailmas ei mõista mütseeli mõistet, kuna nad on erikujulised taimed, seetõttu tundsin vajadust valgustada natuke.
Kui teil on mingeid mõtteid või küsimusi seoses seentega, siis küsige ja vastan kui oskan, või leiame vastuse interneti infoväljast.
Head arutlust.