Minu arvates on rahvus haige kui ta ei avalda kriitikat.
Saan aru, et Breeshnevi kohta ei avaldatud arvamust, kuna seejärel oleks arvamuse avaldaja hukatud. Tänapäeval ei ole enam seda Breeshnevi aega, aga sellele vaatamata on kogu rahvas ikka haiglaselt vait, ei piuksugi Naastja Mangi ega teiste autoriteetide kohta.
Mõtisklesin, et millal selline ajuhälbe viirus rahvast tabas?
Eks see rahva haigus oli juba ajaloos kergel kujul olemas. Mõisatööl lobiseja sai peksa, Nõukogude Liidu ajal tapeti, kes julges autoriteetidest rääkida või oli üldse kahtlaselt jutukas. Mu sisetunne ütleb, et põhiline põnts kogu rahvale saabus siis kui Aderid võtsid pensionäride tabletiraha ära Jarmo taastusraviks, mistõttu pensionärid surid. See oli see moment, kus juurdus selline haiglaslik kultuur/käitumine, et raha on jumal. Seal Aderi tegu kiideti takka, sest raha nimel on kõike õilis teha. Arvan, et see andis määrava põntsu kogu rahva mentaliteedile. Tulemuseks on, et peetakse normaalseks, et eutoriteedid varstavad, valetavad, omavolitsevad jne. Sest autoriteetluse tagamaa on raha teenimine, teenitakse kuulsusega raha. Ja raha on siis jumalik väärtus, jumal. Seetõttu siis juurduski selline autoriteetide pime kummardamine ja kiitmine. Kui keegi pettis raha kokku, nagu esoteerikud, siis vaikiti ja kiideti vaikides, kuna taas, raha on jumal.
Arvan, et nii see haigus tekkis.
Ravida on raske. Kui küsid haigelt rahvuselt, et kuule, et miks selline haige autoriteetide kummardasmine on, miks raha on jumalaks, kus on kriitiline meel jne. Siis ega ei saadagi küsimusest aru, kuna on mõistmatu kuidas raha kenasti kokku krahmav autoriteetne esoteerik nüüd halb saab olla. Raha on ju hea, kuidas siis rahakahmajad halvad on. Ikka kombeks on kiita neid ja autoriteete. Naastjat ja Mangi.
Vat nõnda siis sündis see viirus.
Arvan, et ravime nii, et püüame aduda, tunnetada, et kui haiged me oleme. aitan teil märgata kui käitute ajupestult, haigelt.
Head paranemist.