Olen ikka paras töönarkomaan olnud,lapsed olid väikesed ja kodulooma jaoks polnud mahti. Kuni - ükskord haigeks jäin. Kohe kopsupõletik ja haigusega maas. Päev jääb mulle igaveseks meelde- õhtu enne hingedepäeva.Järsku annab keegi ukse taga kella - naabrimees, murelik nägu peas - " Miks sa oma kassi sisse ei lase, teine nii ilusasti küsib kogu aeg"
Vaatan - jumala võõras pikakarvaline kiisu ja - lupsti, jalge vahelt sisse ja...Ei hakanud naabrile seletama, et tead ju ise, pole meil kassi kunagi olnudki!Palavik ja jubeolemine - ei viitsinudki vaielda.Kass oli omale olemise tugitoolis mugavaks teinud. Vaatasime siis koos külmkapi sisu ka üle.Lastel muidugi oli jube hea meel.
Nii me siis koos edasi elasimegi. Kiisu aitas matemaatikaülesannete kallal pusida, tark nägu ees(oi, kuidas poistel mata käes lendas!!!), mina voodis ei suutnud ju kedagi hetkel aidata.Siis tuli kiisu mulle rinnale nurruma ja - ma kiindusin temasse jäägitult. Kuidagi märkamatult saingi terveks.Hingedekuu viimasel päeval taas uksekell - tohoh imet - korstnapühkija! Pole nagu kutsunudki...Teine väidab, et just teile kutsutud...OK, mõtlesin, las vaatab siis pealegi... Lõõrid olid tahma ikka täis küll, viimane aeg oli, nagu ta väitis.Ajas muhedat juttu veel lisaks, kiitis kassi ja - tal olevat omal ka selline sõber.Järgmisel päeval algas detsember.Kass ei olnud veel enne õue küsinud,nüüd siis küsis.Ja - kadunud ta oligi...Ei tulnud tagasi.Polnud ka vastsadanud lumel jälgi.Küsisin ümbruskonna inimestelt, ehk nägid.Väidetavalt polnud keegi sellist kassi varem näinud...Mina paranesin ja olen nüüd aastaid kassiomanik, aga see kiisu on müstika...