Kiisu, kui ta olemas on, miks ta tegutseb nii hoiatavalt ja kaitsvalt? Miks kass on tark loom. Üks kogemus elust.
Mirri oli tavaline must-valge kass, kelle vend tõi koju, kui naabriperemees ära suri, maja maha müüdi ja ega kassil seal ruumi olnudki. Kass sai aru, kus on nüüd tema kodu. Sinna tassis ta põllult toodud hiired ja sõi siis neid mõnuga, seal ajas ta külltulnud peni taga...Kord mitmete aastate jooksul oli Mirri kõht jälle maani, ilmselt olid enne talve pojad tulemas. Kuna eelmised pesakonnad kiirelt laiali anti või merekooli saadeti oli Mirri seekord kavalam ja poegis teiste kurjade naabrite suure puuriida sisse selle pesakonna. Kodus käis ta söömas ja läks poegade juurde tagasi. Läks aega mis läks aga ühel õhtul , pimedas oli kuulda mingit kiunumist väljas köögiakna all, mindi vaatama ja seal oli alles silmad pähe tulnud üks kiunuv kassipoeg aga ema ei kusagil...Mingi veernd tunni pärast kordus sama lugu,jälle kassipoeg...kuni toodi kolmas alles neljandaga oli ka kassiema tulnud. Pojad ja nende ema lebasid rahulikult kööginurgas oma korvis, kui järgmisel päeval sadas järsku maha paks ja kohev lumi ning külmakraade oli oma paarkümmend, nii et vesi jäätus . Kui nüüd mõelda, kui targalt kaitses tuleva külma eest oma peret kassiema tassides lõugade vahel ükshaaval poegi poole km kauguselt koju valides kahest halvast parema (räme külm või merekool)See pesakond kasvas ema tiiva all suurteks kassideks,kuni said head kodud omale aga Mirri ise läks kodunt minema kaks päeva enne peremehe surma.Ja kaduski.Mida tarka teevad teie kassid?

Kidi on lihtsalt hea kiisu, ei tee pahandust, ei ole tüütu. Ta oskab sitsida, nagu koer.

ootab ukse juures, kui tulen ja saadab ära, kui lähen. Kui mõni pereliige on veel koju tulemata, istub ta nii 15 min varem juba ukse ees ja ootab. Ka öösel ja hilja õhtul vahel. Ju ta tunneb kuidagi..

naljakas oli seda lugu lugeda, sest mul on kodus ka must kass valge kurgualusega ja ka emane ja nimi on ka Mirri :))
Poegind pole ta aga kordagi oma elus, steriliseeriti kohe alguses ära. Mind paneb imestama see tema kiindumus oma peremehesse, kellega ta juba 16a koos elanud, mina olen ise alles suhteliselt uus nähtus tema elus :) Kui peremeest pole ööseks koju tulnud, siis kass ootab teda, ei lähe magama vaid valvab ja kräunub nii, et ma ka magada ei saa. Mitte midagi pole teha. Nii kui mees koju on jõudnud rahuneb kass maha.

Bo näiteks on lihtsalt nannipunn:)aga ta räägib koguaeg, ta käib igalpool järel ja tuleb uksele vastu, kui koju tulen.

Olen ikka paras töönarkomaan olnud,lapsed olid väikesed ja kodulooma jaoks polnud mahti. Kuni - ükskord haigeks jäin. Kohe kopsupõletik ja haigusega maas. Päev jääb mulle igaveseks meelde- õhtu enne hingedepäeva.Järsku annab keegi ukse taga kella - naabrimees, murelik nägu peas - " Miks sa oma kassi sisse ei lase, teine nii ilusasti küsib kogu aeg"
Vaatan - jumala võõras pikakarvaline kiisu ja - lupsti, jalge vahelt sisse ja...Ei hakanud naabrile seletama, et tead ju ise, pole meil kassi kunagi olnudki!Palavik ja jubeolemine - ei viitsinudki vaielda.Kass oli omale olemise tugitoolis mugavaks teinud. Vaatasime siis koos külmkapi sisu ka üle.Lastel muidugi oli jube hea meel.
Nii me siis koos edasi elasimegi. Kiisu aitas matemaatikaülesannete kallal pusida, tark nägu ees(oi, kuidas poistel mata käes lendas!!!), mina voodis ei suutnud ju kedagi hetkel aidata.Siis tuli kiisu mulle rinnale nurruma ja - ma kiindusin temasse jäägitult. Kuidagi märkamatult saingi terveks.Hingedekuu viimasel päeval taas uksekell - tohoh imet - korstnapühkija! Pole nagu kutsunudki...Teine väidab, et just teile kutsutud...OK, mõtlesin, las vaatab siis pealegi... Lõõrid olid tahma ikka täis küll, viimane aeg oli, nagu ta väitis.Ajas muhedat juttu veel lisaks, kiitis kassi ja - tal olevat omal ka selline sõber.Järgmisel päeval algas detsember.Kass ei olnud veel enne õue küsinud,nüüd siis küsis.Ja - kadunud ta oligi...Ei tulnud tagasi.Polnud ka vastsadanud lumel jälgi.Küsisin ümbruskonna inimestelt, ehk nägid.Väidetavalt polnud keegi sellist kassi varem näinud...Mina paranesin ja olen nüüd aastaid kassiomanik, aga see kiisu on müstika...

M6nus lugu oli!! Väga ilus. Jah, neid juhtub.

kassid leiavad üles haiged ja haigused ning ravivad kogu hingega ja andunult, ärge ajage kassi minema kui ta tahab teie süles, õlal või mõnel muul kehaosal lamada.

Maal oli mul hästi kirju emane kass.Vana kass tõi pojad ja hülgas just tema,kõige pisema.Mul oli temast nii kahju,hakkasin teda ise toitma peopesal ja nii ta mulle kalliks saigi.Vana kiisu sai hukka ja tema jäi.Käis ise(ei õpetanud)wc potil asjal(vett ei osanud ainult tõmmata!:)) ja kõndis samm-sammult minuga kaasas.Varahommikul tööle minnes tuli koos minuga vannituppa,vee lasin vanni kohale jooksma,ta pesi seal käpakesega oma silmi,pärast kohvitasime-tal oli lauanukal oma tass,koorega kohv ja limpsis nii,et käpp tassi ja suhu..Kui mul oli raske,magas ta mul kurgu all...Ükspäev küsis õue(üldiselt oli tubane) ja naabrite suur koer sõi sõna otses mõttes ta ära..see oli mu viimane kass.Siiani hinges.

nii kahju siirusest:(

siirus ikka mõtleb välja neid lugusid:(((

Minu kass ka nanipunn, kogu aeg jutustab ja näugub omaette ja käib kannul. Kui mul on kurb meel, tuleb mu juurde ja hakkab nurru lööma, või paneb oma pisikese pea kurgu alla...

Räägime mehega mõlemad kassidega inimkeeles, et tule nüüd siia, või lähme õue jne. Kassid aga jutustavad erineva kestvusega mjaudega meile pikad jutud maha.
No tahaks ikka aru saada küll, mida see Mustikas või Jossu mu mehele kaebab, kui ta koju tuleb!!!!Kaebupunn selline....

Minu kass on kohutav suhtleja, kogu aeg seletab midagi. Ja joob ka koore ja suhkruga kohvi. Armas ja rahustav, aga ta võiks vahel natuke rohkem omaette olla, ei jõua temaga terve päev tegeleda. A siis ta solvub ja mjaub niikaua, kui jälle tema sabas teen tiiru fiksaatoriga akna (9.korrus ikkagi) ja toidukausi marsruudil.

meie pereisal on vahetustega töö ja kui õhtusest vahetusest ta veel tulnud ei ole, siis käib üks me kassidest köögi vahet, vahel mind ka kaasa "mäugudes", lipsab köögiaknale ja vahib välja, tema arust peaks seal meie auto olema, aga pole... mingil ajal sätib ta end koridori ukse juurde ja siis ma saan aru, et varsti tuleb viimane pereliige koju. kui mees siis köögis sööb, istub kass tal kõrval aknalaual ja nurub pai(süllevõtmist ei talu). üleüldse tunnevad nad oma auto hääle ära, kui see juba kaugemalt majade vahele on sõitnud, kuigi elame suures kortermajas ja auto sõidab ikka väga vaikse mootorimüraga- võib-olla tunnetavad nad midagi muud, mitte mootorimüra...

Kindlasti tuleb veel kommentaare kassidest ja nende käitumisest, kuid seni tänan neid, kes vaevaks võtsid teemas kaasa rääkida.Aitäh. Huvitav on lugeda.

ÄRGE ENAM RÄÄKIGE, MA NII NUTAN!!!
mule endal 3 kassi: 19 aastane, 15 aastane, ja 10 aastane...
nii palju on neid lugusid...sest varem oli neid ju veelgi rohkem...ja mida rohkem tegelasi, seda rohkem tegemisi :)

tegelikult on kassi nimi Tupsik ja ta on ikka tõesti pereliige, tast võiks väga palju lugusid kirja panna, sest kuigi on ta 9a. on ta tõesti nagu kassipoeg, igav ei hakka taga kunagi. mis aga meelest ei lähe on see kuidas ta aitas mind kui olid tugevad peavalud(migreeni hood), tihti ei saanud arugi kui ta oli öösel mu voodisse pea ümber ennast magama sättinud, alles siis sain aru et müts(kassi näol) oli peas kui hakkasin ennast liigutama ja vaikselt küünega hoitti kinni, et kuhu sa oma pea nüüd keerad. Ja nii me magasime kuskil pool aastat, nüüd vahel on peavalu aga nõrk, sellist mis aga enne oli on kadunud ja tõest tanu oma kassikesele.
Nagu mainisin on see ainult üks näide, muidugi on ta ka hästi ära hellitatu ja saab alati oma tahtmised ja nagu laps ikka kasutab seda ka ära, kui meid kodus pole ootab ja alati peab ka temale midagi tooma- ei teda ei rahulda et annad seda mis kodus, ikka peab midagi kohe kotist võtta olema.
Sellisne on meie Tupsik aga ilma temata ei kujuta elu ettegi enam

meie oma tuli ise suvilasse ja sealt tõi laps ta omal algatusel meie linnakoju. Sellest sai algus kassi sügav kiindumus mu poisisse. Kui ootasin öösel poissi koju mõne peo pealt, kass magas keras sügavaimat und. Mingit 15 mintsi enne poisi saabumist ärkas üles, ringutas, oli täiesti virge ja asus kõrvu kikitades kuulama. Mida ta kuulis? Teine oli ju kaugel? Aga kindlasti teel koju juba. Varsti käiski uks ja poiss oli kodus. Kuidas kass teadis?

Oli väga seltskondlik. Tema mõnuasend oli maja keskses kohas kuskil üleval kapi peal hellitava pilguga jälgida pere askeldamist. Ta tundis meid kõiki, meie igaühe nõrkusi ja voorusi. Käitus vastavalt isikule. Jutustas vahetpidamata ja hoidis silma peal, et perest keegi pikemale reisile ei läheks. Kui reis ees, pidi kohvreid hoidma luku taga. Muidu oli Mirru pissi kohvrisse garanteeritud. Üldse oli tal reisikottidega eriline suhe. Oi, kui väsind olin nendest haisvate kottide leidmisest ja väljavahetamisest. Minu halvim lugu oli kaugel maal avastada, et kott, mille olin kiiresti kohvrisse pistnud, haiseb kõige värskema Mirru pissi järele.

Ühel päeval läks Mirru ära ja ei tulnud enam kunagi tagasi. Täpselt mõned nädalad peale seda, kui poiss kodust ära kolis. Ta teatas sellest ette. Mingi nädal enne äraminekut pissis Mirru kõik täis, mis arvas meile tähtis olema. Pissis sõnumiga ja konkreetselt ristsõnade peale, arvuti klaviatuurile , tööpaberitele, avatud raamatu leheküljele, jne. Kuigi hellituste peale polnud maias ja võttis hellitusi külmalt kui oma elu karmi paratamatust, nurus neid nädal aega enne lahkumist aktiivselt ja tüütuseni. Teda hellitati õnneks ka sel nädalal. Siis ühel päeval oli läinud ja ei tulnud enam kunagi tagasi. Ta on mu ainus kassikogemus elus, aga unustamatu. See lugu oli mirru auks ja mälestuseks.

kassid on vahvad jah. kui olin suures stressis vanaema raske haiguse ja surma pärast, tuli kiisu öösiti mu pea juurde magama. püüdis stressi ära võtta.