Meie eakas pereliige oli ka selline surmaennete uskuja ja hakkas ühel päeval rääkima, et näeb surnud lähedasi unes.
Kõik nad käisid teda kaasa kutsumas ja tema soovis minna aga kui nö majast välja jõudis olid kõik ilma temata läinud.
Meie siis lohutasime, et pole veel aeg...
Koputusi kuulis aknal ja seinal. Korduvalt. Paar korda tõusis voodist ja vaatas ka välja ja enamasti istus neil kordadel reaalselt vares akna taga.
Tavaliselt see kokkuvõttes vihastas inimest- ta uskus ja ootas surma aga midagi ei juhtunud...
Meie oleme kõik nooremapoolsed ja tunnistan, et ei süvenenud sellesse teemasse väga. No nii uskumatu...
Aga siiski saime juhiseid, kuidas toimida: surnut hooldada, kohelda, matta...
Ühel päeval tuli aga vestlus teemal, et inimese hingeelus on toimunud mingi muutus- on seletamtu hirmutunne, ootus, ärevus... kokkuvõttes me ei saanudki selgust, kas see tunne on hea või halb aga see oli kardinaalselt teistmoodi.
Paar päeva hiljem saabus surmateade.
Kõike see kokku(ended, mõtisklused, pidevad vestlused) kestis pea aasta.
Kui vestlusringid mulle vaimselt raskeks muutusid, siis uurisin selle teema kohta ja oma küsimustele sain vastuseks, et inimene ise on valmis lahkuma aga lähedased pole valmis veel- kisuvad tagasi.
See mõte ilmselt vabastas mind mingis mõttes ja mõtestasin oma vaated elule ümber. Ka said vestlused surmast ja järgnevast kuidagi teise värvingu ja tekitanud enam mingit sisemist raskust.
Ma loodan, et minu lähedasteringist pole kedagi lähiajal lahkumas aga ma arvan, et minu suhtumine pole enam nii must-valge. Oli nende uskumistega kuidas oli ma sain aega leppida ja kohaneda... Ja teade lahkumisest tõi pigem sellise sisemise soojuse ja teadmise, et kõik laabus... nii minejale kui jääjatele.