Mittetige, oled ju lugenud tema raamatut, peaksid teadma, et süüdistamisest oli asi väga kaugel! Vastupidi, Luule rõhutas, et mitte keegi pole süüdi, inimesed teevad vaid vigu ja vigu saab ja tuleb parandada. Andestamine ja stresside vabastamine on vigade parandamine, negatiivsuse neutraliseerimine.

Emast, ema mõtetest ja tunnetest raseduse ajal sõltub tõesti palju. Kuna Luule oli hariduselt naistearst ja suuresti tegeles ka naistega, kes soovisid last saada, kuid ei rasestunud, siis oli ta paratamatult keskendunud "ema" teemale.

Nii mõnigi viljatuks tunnistatud naine sai lapse tänu tema õpetusele ja loomulikult tänu iseenda mõttetööle, mõtteravile.

Maitseasi, öeldakse selle kohta. Raamatu ja raamatu vahel on energeetiline vahe. Minu jaoks ei olnud seal midagi uut ja ei olnud ka huvi temaga kohtuda. Neid mõtteravi raamatuid on terve raamatukogu täis.

Mittetige, see selleks, su oma valik, mida loed ja mida mitte.
Aga tulla siia väitma, et Luule juures kõiki süüdistati, on ju vale, sest ta pidevalt rõhutas "keegi pole süüdi!". Kui mõni inimene sellest lausest midagi ei pidanud ja ikkagi ise ennast süüdistatuna tundis, siis oli see inimese enda stresside tulemus - "hirm olla süüdi", mis pani teda Luulest valesti aru saama. Vabastage oma "hirm olla süüdi" ja te ei tunne enam, et teid süüdistatakse.

Kuna Luule juurde mindi teada saama oma stresside ja vigade kohta (üldjuhul küll), mida parandada ja vabastada, siis tõesti ei räägitud inimese headest joontest. Aga mitte seetõttu, et neid pole, vaid aja kokkuhoiu mõttes.
Igas inimeses on midagi head, üdini häid ja halbu inimesi polegi olemas. Ka sellest on Luule raamatutes juttu...

Kahepalgeline küll siis ju. Kirjutab raamatutes et süüd pole, kedagi pole vaja süüdistada ja kui inimene kohale läheb siis süüdistab nii mis hirmus ning ütleb seepeale, et ma pole sind süüdistanud.Sinus on liiga palju süütundeid et mu jutust süüdistamise välja lugesid. Issand, miks te teda õigustate kui teil puudub kogemus? Raamatut lugeda on üks asi, teine asi oli ise kohal käia. Muidugi ta klappis teatud inimestega ja need said abi. Aga kellega ei klappind, neid süüdistas. Lihtne ju. Mis kõrget pühadust siit otsida. Küllap ta oli nagu me kõik, vahel vastik,tige ja õel, siis teinepäev muhe ja rõõmsameelne.

Ma olen proovinud ennast vahel mõne tema raamatus kirjeldatud vähihaige olukorda panna. Päris õudne. Mul on ravimatu haigus, surm terendab silme ees ja siis loeb suur Luule Viilma mulle mu stresse ette. Võtan omaks ja vabastan, aga vähirakud ei kahane.Seepeale kuulen et mul on vaja endaga rohkem tööd teha.Teen hirmust segasena endaga tööd, Luule seepeale, et lase oma hirm vabaks, nii ei saa ju stressi vabaks ja hirm surma ees tõmbab surma ligi kah veel. Kui ma siis emotsionaalsena vihastun, soovitab ta mul viha vabastada. Kui suren siis tuleb resümee raamatusse: ta tahtis olla kogu elu kuldne inimene, aga oleks vaja olnud olla päikeseline inimene.Tema enesehaletsus oli liiga suur ning viis ta hauda lõpuks. Samuti ei tundnud ta ära endas olevat pahasoovlikku viha ja kättemaksuhimu. Ta oli aastaid kandnud oma hinges kättemaksu viha oma abikaasa vastu ning see põhjustas kaugelearenenud rinnavähi. Tema oskamatus oma naiselikkust väljendada... Selle 2 aasta jooksul mis ma temaga koos stresside vabastamise tööd tegin, arenes ta rohkem kui eelneva 30 aastaga...

See oli minu väljamõeldud lugu muidugi

Tema raamat(ud) olid näiteid täis. Eestimaa on niivõrd väike maa, et pea kõik tunnevad kõiki. Mul hakkas kahju nendest inimestest, kes sinna raamatutesse sattusid ja see ei ole juba naljaasi, et inimeste hädad laotakse teistele lugemiseks letti.

Üsna kahepalgeline ju siis. Ütleb et süüd pole olemas ja et kedagi pole vaja süüdistada ning kui inimene kohale läheb, siis süüdistab. Kui inimene tunneb et teda süüdistatakse siis ütleb Luule et sinus on lihtsalt liiga palju süütundeid, seepärast sa nii tunnedki, aga mina ju ei süüdistanud.

Vahel olen püüdnud panna end mõne Luule vähihaigest patsiendi olukorda. Päris hirmus. Mul on kaugelearenenud vähkkasvaja ja surm terendab silme ees. Luule loeb mu stresse ette. Võtan omaks ja lasen vabaks, aga kasvaja rakud ei kahane. Luule teatab et pean endaga rohkem tööd tegema.Hirmust segasena vabastan stresse siis saan teada et ka hirm vaja vabaks lasta sest see tõmbab omakorda halba ligi. Emotsioonid kasvavad üle pea ja ma vihastan kõvasti. Ka see vaja vabaks lasta.Kui on vähk siis peab olema minus pahasoovlik viha ja kättemaksuhimu. Tunnistan neid stresse ja vabastan, aga ei tunne neid endas. Rinnavähk on minu oskamatus enda naiselikkust väljendada. Paraku ma siiski suren sest mu vähirakud ei allu vabastamisele. Raamatusse tuleb minust aga resümee: ta püüdis kogu elu olla kuldne inimene, aga oleks olnud vaja olla päikeseline inimene.Tasapisi hakkas ta tunnistama ka endas peituvat pahasoovlikku viha, kuid see polnud piisav et vähist vabaneda.Ta oli muutunud nii ülitundlikuks et iga minu õpetlik lause tundus talle süüdistusena. Need 2 aastat mis ma temaga koos stresse vabastasin, õppisin vähki ja selle tagamaid sügavamalt tundma. Selle kahe aastaga õppis mu patsient rohkem kui eelneva 40 aastaga kokku.

See oli muidugi minu välja mõeldud lugu.

Kui süüdistatakse, siis kasutatakse sõnu: "sinu pärast on nii, sest sina...", "sina oled süüdi, et...".

Mismoodi sind süüdistati? Kuidas sa sellest aru said, et tegu oli süüdistusega?

Tekib samuti küsimus, kulla Keegi, kas sa ise ka tead, mida sa tahad?

Sa tead ju päris palju, aga näib, et sa ei rakenda oma teadmisi. Oled nagu kahtlev kokk, kellel on tellimus, produktid ja retseptid olemas, kuid roogasid valmistama ei asu, hoopis juurdleb: "miks kartulipüreed tehakse kartulist".

Numaitea - süütunne olevat üks tobedamaid tundeid üldse, mida inime tunda võiks.. Keegi mitte kusagil pole milleski süüdi, sest iga inimhing teeb just seda, mida nö peab tegema ehk vajab.
Kui keegi selle peale ka süüdi on, siis see, kes se'st aru ei saa..
Mina nt püüan hiirt, et elus püsida, ja mitte ei tunne seepärast süüd, et teise vagaks tegin.

Olen Aime Viira telefoninumbri otsinguil. Aastaid tagasi käisin mitmel korral tema vastuvõttudel, aga nüüdseks olen vahetanud telefoni. Oleksin väga tänulik ravitseja telefoninumbri eest.
Lugupidamisega:Helgi Hanikat

Mina käisin mitu korda tema juures ja alati tegi ta hästi.
Aga praeguseks on ta jäänud vanemaks, enam nii hästi alkoholi ei kannata ja on suuri probleeme hügieeniga. Telefoni kaotas ta Põltsamaa Maxima juures ära.
Nii et tuleb ise kohale minna ja kohalikelt teadmameestelt juhatust küsida.
Ei teeks paha kui kotis paar ballooni bocki meeleheaks oleks.

Miks Te midagi nii inetut ütlete?