Müstika nurgake
Hirmutav kehaväline kogemus
| uskumatu 26. juuli 2009, kl 20.46 |
Milleks teile seda jama küll vaja on? Kas elusolemine on nii raske? Milleks see hõljumine-napakate seltskond ikka küll! Ime siis, et noored endeid teisse ilma teadlikult ei vii, kui selliseid hulle ikka leidub. Külastage pühhohaiglaid ja seal näete tulemusi, milleni sellised jaburdused on viinud.
| keegi 26. juuli 2009, kl 21.02 |
uskumatu,
sa ei saa aru, millest sa räägid. ma ei tegele jaburdusega, see toimub spontaanselt. ma ise ei kutsu seda esile mitte millegagi ja EI TE-GE-LE sellega. kui see juhtub, siis juhtub. kogen seda kui midagi loomulikku. kui enamus inimesi oleks värvipimedad, siis ehmataksid nad selle peale, et osad näevad värve.
katsu rahuneda, palun. hulluks lähevad ju need, kes vaimsusega liiga palju tegelevad. kuidas see mind peaks puudutama.
sa ei saa aru, millest sa räägid. ma ei tegele jaburdusega, see toimub spontaanselt. ma ise ei kutsu seda esile mitte millegagi ja EI TE-GE-LE sellega. kui see juhtub, siis juhtub. kogen seda kui midagi loomulikku. kui enamus inimesi oleks värvipimedad, siis ehmataksid nad selle peale, et osad näevad värve.
katsu rahuneda, palun. hulluks lähevad ju need, kes vaimsusega liiga palju tegelevad. kuidas see mind peaks puudutama.
| keegi 26. juuli 2009, kl 21.03 |
| to keegi 26. juuli 2009, kl 21.43 |
uskumatu viitas imselt neile, kes lausa uudishimust ja teadlikult tahavad astraalis rändama minna, et kuidas see ikka käib ja mis seal ikka on jne.mõni ennast kõvaks maagiks tituleeritu lausa pihib tõde, et mida kõvem hull, seda sensitiivsem ta pidi olema ja seda suuremat universaalset tõde ta pidi valdama.:-)
| keegi 26. juuli 2009, kl 22.32 |
nojah, nüüd ma saan aru küll, et see oli pigem murest tingitud:) ma ei julgeks ka eriti ise esile kutsuda, sest et ma ei tea, mis reeglid vms olla võivad. mõtlen, et küllap keha-hing ise teab, millal ta on valmis ja millal see on vajalik, õige. ma usaldan nö loodut selles mõttes. turvalisem ega sega reaalse elu elamist. ühtegi universaalset tõde ma pole küll seni teada saanud. pealegi on kõik nii näiline.
aga nägemise vastu poleks mul siiski endiselt mitte midagi..
aga nägemise vastu poleks mul siiski endiselt mitte midagi..
| hullumajas 26. juuli 2009, kl 23.52 |
| keegi 28. juuli 2009, kl 12.14 |
| M:N 01. august 2009, kl 10.56 |
Minuga oli aastaid tagasi selline lugu, ja ma ei tea siiani kas oli siis uni või käisin väljas.
Hakkasin magama minema ja juba unne suikumine oli veider. Nagu silmad kinni panin tekkis paanika, sest tundus nagu jalad põlvest all pool hakkasid üles tõusma. Jõuga rebisin silmad lahti, siis nagu asi lakkas. Mainin ära, et mul unehäireid ei esine. Lõpuks olin peaaegu pool istudes et magama ei jääks ja ajasin mehe ka üles, et mul on hirm...et midagi veidrat toimub :(. No ajasime juttu ja lõpuks jäime ikkagi ära magama ja ma lahkusin kehast. Tunne oli selline veider nagu kerge, jalad/ käed olid mul olemas aga nagu sellised peened ja udused. Liikuda oli imelik kindlasti kohe ei astunud ma maha pigem nagu maast kõrgemal umbes 20 cm. Ja millegi pärast liikusin ma väga kiirelt kööki, kus mind haaras mingi suur hirm ...üritasin nagu tuld põlema panna aga ei saanud... ja siis hakkasin paanililselt magamistoa poole liikuma, ja nagu komistasin vaiba vastu ( või on mul lihtsalt see tunne), voodis nägin ennast ja meest seljaga minu poole ja järgmine moment olin nagu kehas peaaegu sees, kuid kohati nagu ei tahtnud tagasi mahtuda...pea eriti. Hiljem oli suur pea valu... see siis kiire kirjeldus asjast.
Hakkasin magama minema ja juba unne suikumine oli veider. Nagu silmad kinni panin tekkis paanika, sest tundus nagu jalad põlvest all pool hakkasid üles tõusma. Jõuga rebisin silmad lahti, siis nagu asi lakkas. Mainin ära, et mul unehäireid ei esine. Lõpuks olin peaaegu pool istudes et magama ei jääks ja ajasin mehe ka üles, et mul on hirm...et midagi veidrat toimub :(. No ajasime juttu ja lõpuks jäime ikkagi ära magama ja ma lahkusin kehast. Tunne oli selline veider nagu kerge, jalad/ käed olid mul olemas aga nagu sellised peened ja udused. Liikuda oli imelik kindlasti kohe ei astunud ma maha pigem nagu maast kõrgemal umbes 20 cm. Ja millegi pärast liikusin ma väga kiirelt kööki, kus mind haaras mingi suur hirm ...üritasin nagu tuld põlema panna aga ei saanud... ja siis hakkasin paanililselt magamistoa poole liikuma, ja nagu komistasin vaiba vastu ( või on mul lihtsalt see tunne), voodis nägin ennast ja meest seljaga minu poole ja järgmine moment olin nagu kehas peaaegu sees, kuid kohati nagu ei tahtnud tagasi mahtuda...pea eriti. Hiljem oli suur pea valu... see siis kiire kirjeldus asjast.
| Stina 03. august 2009, kl 01.19 |
issand,natuke sattusin lugema siia ja tundub nii huvitav.tahaks proovida kehas välja käimist aga ma ei julge/ei saaks vis hakkama.
äkki räägiks keegi veel ,mis me siis oleme?millised me oleme kui kehast välja läheme,kas nägemine ja meeled on samasugused, kas sab igalpool käia,kuidas tagasi kehasse minna?
JUBE huvitav ikka!
äkki räägiks keegi veel ,mis me siis oleme?millised me oleme kui kehast välja läheme,kas nägemine ja meeled on samasugused, kas sab igalpool käia,kuidas tagasi kehasse minna?
JUBE huvitav ikka!
| Igavene Rändur 03. august 2009, kl 09.44 |
Nagu Te kindlasti teate (???) on kogu narsiaanluse lähtepunktiks kogemus, mis Isa Narsusele 1998.aasta augustis osaks sai ... IN kogetu oli ilmselgelt kehaväline kogemus, teatud piiri ületamine ja osakssaamine... Paraku on ka IN ise hakanud kehast väljumises mingil määral kahtlema ... ja tulnud seisukohale, et tegu EI OLNUD, ja taoliste kogemuste korral EI OLEGI, kehast väljumisega ehk vaimse rännakuga, vaid hoopistükkis VAIMSE LÜLITUMISEGA KEJ - sse. Teisisõnu: kontakti loomisega meid kõikjal ümbritseva "väljaga", milles meie esivanemate hingede-vaimude atmanid ja kõik elav kehalise surma järel koha leidnud. Aastamiljonite mälu on loonud meeletu infomaailma, milles nii minevik, olevik kui ka paljuski tulevik teada ja välja ühisosa! Inimesele, kes meeletult TAHAB, võib tekkda KEJ-laga kontakt üpris erinevatel tasanditel ja moel ... Kohtumised esivanemate vaimudega, mitmesugused lennud, viibimised paikades, kus enda teada ei ole kunagi viibitud, tulevikukuvandite nägemine ja tuhanded muud ilmingud saavad oma LOOGILISE seletuse ja ei olegi enam müstilised ... Point ON selles, et KÕIGE selle kogemiseks ei ole vaja oma kehast väljuda! PIISAB KEJ-sse ehk "välja" SISSELÜLITUMISEST!!!
| Igavene Rändur 03. august 2009, kl 15.45 |
Eks ta ikka eelkõige OMA nupus ole! Tõsiasemalt: vanad idamaade meditatsiooni oskused-tarkused; iseendale sobiva "tee-nupu" leidmine; spontaansed "lülitused" unes ja ilmsigi; oskuste omandamine end argiaskeldustest ja verbaalsest maailmast välja lülitada - oma kõrvadevahelist"anumat" tühjendada ... Hea on õpetaja-juhendaja olemasolu. Samas tuleb tõdeda, et paljud inimesed tegelevad kontaktide otsimisega vaid mingi kindla osaga KEJ-st, adumata, kui lähedal nad tegelikult KEJ-lale on.
| Molli 05. august 2009, kl 22.27 |
| M.K 07. september 2009, kl 10.29 |
Endal oli esimene kogemus keha ja hinge eraldumisest puberteedieas, kus väga keerulises olukorras jõudsin punktini kus soovisin enda elu ise lõpetada, kallates kõva koguse (kahe peotäie jagu) retseptiravimeid endale alla. Tundes, et need mõjuma hakkavad (keha muutus nõrgaks ja külmaks), läksin pikali ning miski hetk nagu ärkasin. Proovisin end selili asendist külili pöörata ja ma ei liikunud.. ja vaatasin (!! kuidas sain vaadata kui keha ei liikunud) enda vasakut kätt ning mõtlesin, et liigutan väikest sõrmegi.. see ei liikunud. Siis valdas mind suur hirm, sest ma tundsin et olen nüüd kinni jäänud kuhugi.. näen ennast ja tuba, aga ennast liigutada ei saa. Ma soovisin siis väga elada. Mõtlesin, et jään magama ja proovin siis uuesti end hiljem liigutada. Kui ma hiljem silmad avasin, siis ma proovisin ning mu käsi liikus. Esimene mõte oli: kuidas ma kogu oma elu olen nii rasket kätt kaasas tassinud! Ma tundsin, kui raske on käsi. Seejärel hakkasin oksendama ning mingeid tervisehädasid ei järgnenud.
Samas majas (nüüdseks siis lapsepõlvekodu) kuulsin paaril korral ka hääli, mille põhjust silmaga näha polnud. Nt kuulsin, et keegi tuleb välisuksest sisse (raske tammepuust uks), nagu meesterahva sammud lähevad sealt otsejoones kööki. Kuna samas majas elas ka minu vend, siis hüüdsin teda. Kui vastust ei saanud, vihastasin ja läksin kööki asja kaema. Mitte kui kedagi köögis polnud, välisuks oli lukus ning sellel oli veel haak ka, mis oli samuti ees. Kedagi teist peale minu majas polnud.
Teist korda kuulsin, kui jäin oma toas magama ning ehmatasin üles selle peale, et toa uks (mis magama jäädes oli suletud), tõmmati tohutu pauguga kinni. Käisin seejärel nii ema kui venna käest uurimas, kas nemad käisid. Ei olnud käinud.
Samuti on ema kuulnud meesterahva samme majas teisele korrusele tulevat, ukse taga sammud lakkavad ning kõik.
Taustaselgituseks nii palju, et maja ehitas mu vanaisa ning ta suri ise samas majas (südameaort lõhkes). Kellegi peale vanaisa viha ei pidanud ning oli väga tore inimene. Kuna ma ise eeldan, et selliseks märguandjaks on tema, siis ma ei peljanud selliseid sündmusi.
Minu elus on ka selline traumaatiline kogemus olnud, et ma olin sunnitud raseduse katkestama. Enne haiglasse minekut veetsin ma paar päeva sealsamas lapsepõlve majas. Ööl vastu päeva mil haiglasse pidin minema, sättisin end magama. Enne uinumist püüdsin selle pisikese lootega enda sees rääkida. Lohutada ning ütlesin talle, et ta tuleb tagasi, siis kui on tema aeg. Palusin andeks tema käest. Ärkasin öösel veidi peale uinumist selle peale, et keegi tuli tuppa. Vend elas emaga siis veel seal püsivalt. Arvasin, et ju siis tuli kumbki neist midagi ütlema veel. Kohe ma tuld põlema ei pannud ning ukse juures seisis tume kogu. Ta võis olla 1.75 m või veidi rohkem. Kõnetasin teda, et kas ema. Ta ei vastanud. Lihtsalt seisis ukse juures ning kui ma tule põlema panin, ta kadus. Hommikul vara enne haiglasse minekut hakkas mul tugev verejooks ning tundus, et toimus iseeneslik katkemine (võib teadusliku poole pealt seda ka närvipinge süüks panna). Aga kes oli öine tundmatu külaline? Kas see oli minu lapse hing? Kas me saime temaga kokkuleppele, et ta läheb ja tuleb hiljem tagasi? Või tuldi peale seda vestlust lapse hingele järgi?
Nüüd eelmisel aastal kogesin seda, mida siinsed kirjutajad astraalis käimiseks, ümberlülitumiseks jne kutsuvad. Ma pole kunagi seda proovinud, selle kohta uurinud ning ei näe põhjust ka selle teadlikuks tegemiseks ilma mingi põhjuseta. Aga kogemus tekkis sellest olenemata. See ei toimunud peale uinumist, vaid pigem mõnda aega enne ärkamist. Ma ei näinud tuba ega ega tiirelnud enda keha kohal, vaid ma nägin, et sõidan jalgrattaga ning korraga ma olen maapinnast kõrgemal (ilma rattata). See oli öine aeg ning Tallinnas. Esialgu oli hämming, seejärel kerge paanika, et mis toimub. Kui ma jõudsin kõrgemale taeva alla, siis ma nägin et seal on hoopis teine elu.. seal oli palju liiklejaid. Kõik ei olnud inimesed. Minu kõrvale tulid kaks lõbusat naist ning oma rõõmsa pilguga andsid mõista, et pabinaks pole põhjust. Miski hetk ma saavutasin kohutava kiiruse ja küsisin neilt, kuidas ma alla saan, sest nii suure hooga veel kõrgemale minnes tekitas alla tagasi saamine kerge paanika. Ja siis üks ütleski, ära mõtle mitte millestki ning sa vajudki tagasi alla. Me käisime kolmekesi päris mitmetes kohtades üle linna ning alla saingi nii, et ei mõelnud mitte millestki ning lahkusin sealt sedasi. Ärkasin oma voodis nagu oleks iga teine hommik, aga kõik see kogetu oli sedavõrd reaalne, et ma olin veendunud, et see pidi olema päriselt. Sama hetk mulle helistati ning ma vaatasin telefoni ja nägin seal korraks üht mulle täiesti tundmatut nime, mis oli pigem inglise nimi. Ma olin enne seda helisemist juurelnud oma nö. kogemuse üle ja ma mõtlesin neile kahele neiule keda kohtasin, ma ei teadnud nende nimesid. Ja siis kui telefonis nägin korraks võõrast nime, siis ma teadsin kohe, see ongi see nimi, selle neiu nimi, kellega ma kõige rohkem seal suhtlesin. Ma ei tee sellest kogemusest järeldusi ning teadlikult tagasi minna ei proovi. Kuigi see retk oli väga tore.
Ning viimane kogemus mis mul sellise veidi ebatavalisemana oli, ma kogesin nö. luupainajat. Ehk siis ärgates püüdes end liigutada ei saa, sest keegi istuks nagu kogu raskusega rinna peal (nii raskelt, et hing on kinni, kähinal jõuad hingata, isegi kuuled kuidas kähisedes hingad, sest raskus surub kopsud kinni) ning kui ma püüan nt. selili asendis parema külje peale pöörata (mis eeldab vasaku õla tõstmist), siis pressitakse vasaku õla peale nii tugevalt, et see tugevus jõuabki nagu luuni. Vihastasin ja püüdsin suure hooga pöörata, seda tugevamini mu õlale pressiti. See sündmus toimus ca 30 sekundit. Siis saingi aru, miks vanarahvas seda luupainajaks kutsub, see pressib nii kõvasti su peale, et seda on ennekõike kontides tunda. Netis sarnase kogemusega inimeste jutte lugedes olin üsna jahmunud, et need kogemused olid põhilistes asjades täielikult identse kirjeldusega. Mõned ütlesid küll, et nad nägid kedagi oma kohal, sosistamas arusaamatus keeles midagi kõrva.. või siis voodi ees edasi tagasi kõndimas kedagi, kes omaette pobiseb jne.. minda midagi sellist ei näinud. Aga, sellele on olemas ka teaduslik seletus ning seda kutsutaksegi unehalvatuseks, mil ülejäänud keha veel magab, aga aju ärkab enne üles, mitte ülejäänud kehaga samal ajal. Kui aju annab kehaosadele käsklusi midagi teha, siis magav keha ei allu sellele. See loobki sellise kogemuse, et oled ärkvel, aga ei suuda liigutada.
Samas majas (nüüdseks siis lapsepõlvekodu) kuulsin paaril korral ka hääli, mille põhjust silmaga näha polnud. Nt kuulsin, et keegi tuleb välisuksest sisse (raske tammepuust uks), nagu meesterahva sammud lähevad sealt otsejoones kööki. Kuna samas majas elas ka minu vend, siis hüüdsin teda. Kui vastust ei saanud, vihastasin ja läksin kööki asja kaema. Mitte kui kedagi köögis polnud, välisuks oli lukus ning sellel oli veel haak ka, mis oli samuti ees. Kedagi teist peale minu majas polnud.
Teist korda kuulsin, kui jäin oma toas magama ning ehmatasin üles selle peale, et toa uks (mis magama jäädes oli suletud), tõmmati tohutu pauguga kinni. Käisin seejärel nii ema kui venna käest uurimas, kas nemad käisid. Ei olnud käinud.
Samuti on ema kuulnud meesterahva samme majas teisele korrusele tulevat, ukse taga sammud lakkavad ning kõik.
Taustaselgituseks nii palju, et maja ehitas mu vanaisa ning ta suri ise samas majas (südameaort lõhkes). Kellegi peale vanaisa viha ei pidanud ning oli väga tore inimene. Kuna ma ise eeldan, et selliseks märguandjaks on tema, siis ma ei peljanud selliseid sündmusi.
Minu elus on ka selline traumaatiline kogemus olnud, et ma olin sunnitud raseduse katkestama. Enne haiglasse minekut veetsin ma paar päeva sealsamas lapsepõlve majas. Ööl vastu päeva mil haiglasse pidin minema, sättisin end magama. Enne uinumist püüdsin selle pisikese lootega enda sees rääkida. Lohutada ning ütlesin talle, et ta tuleb tagasi, siis kui on tema aeg. Palusin andeks tema käest. Ärkasin öösel veidi peale uinumist selle peale, et keegi tuli tuppa. Vend elas emaga siis veel seal püsivalt. Arvasin, et ju siis tuli kumbki neist midagi ütlema veel. Kohe ma tuld põlema ei pannud ning ukse juures seisis tume kogu. Ta võis olla 1.75 m või veidi rohkem. Kõnetasin teda, et kas ema. Ta ei vastanud. Lihtsalt seisis ukse juures ning kui ma tule põlema panin, ta kadus. Hommikul vara enne haiglasse minekut hakkas mul tugev verejooks ning tundus, et toimus iseeneslik katkemine (võib teadusliku poole pealt seda ka närvipinge süüks panna). Aga kes oli öine tundmatu külaline? Kas see oli minu lapse hing? Kas me saime temaga kokkuleppele, et ta läheb ja tuleb hiljem tagasi? Või tuldi peale seda vestlust lapse hingele järgi?
Nüüd eelmisel aastal kogesin seda, mida siinsed kirjutajad astraalis käimiseks, ümberlülitumiseks jne kutsuvad. Ma pole kunagi seda proovinud, selle kohta uurinud ning ei näe põhjust ka selle teadlikuks tegemiseks ilma mingi põhjuseta. Aga kogemus tekkis sellest olenemata. See ei toimunud peale uinumist, vaid pigem mõnda aega enne ärkamist. Ma ei näinud tuba ega ega tiirelnud enda keha kohal, vaid ma nägin, et sõidan jalgrattaga ning korraga ma olen maapinnast kõrgemal (ilma rattata). See oli öine aeg ning Tallinnas. Esialgu oli hämming, seejärel kerge paanika, et mis toimub. Kui ma jõudsin kõrgemale taeva alla, siis ma nägin et seal on hoopis teine elu.. seal oli palju liiklejaid. Kõik ei olnud inimesed. Minu kõrvale tulid kaks lõbusat naist ning oma rõõmsa pilguga andsid mõista, et pabinaks pole põhjust. Miski hetk ma saavutasin kohutava kiiruse ja küsisin neilt, kuidas ma alla saan, sest nii suure hooga veel kõrgemale minnes tekitas alla tagasi saamine kerge paanika. Ja siis üks ütleski, ära mõtle mitte millestki ning sa vajudki tagasi alla. Me käisime kolmekesi päris mitmetes kohtades üle linna ning alla saingi nii, et ei mõelnud mitte millestki ning lahkusin sealt sedasi. Ärkasin oma voodis nagu oleks iga teine hommik, aga kõik see kogetu oli sedavõrd reaalne, et ma olin veendunud, et see pidi olema päriselt. Sama hetk mulle helistati ning ma vaatasin telefoni ja nägin seal korraks üht mulle täiesti tundmatut nime, mis oli pigem inglise nimi. Ma olin enne seda helisemist juurelnud oma nö. kogemuse üle ja ma mõtlesin neile kahele neiule keda kohtasin, ma ei teadnud nende nimesid. Ja siis kui telefonis nägin korraks võõrast nime, siis ma teadsin kohe, see ongi see nimi, selle neiu nimi, kellega ma kõige rohkem seal suhtlesin. Ma ei tee sellest kogemusest järeldusi ning teadlikult tagasi minna ei proovi. Kuigi see retk oli väga tore.
Ning viimane kogemus mis mul sellise veidi ebatavalisemana oli, ma kogesin nö. luupainajat. Ehk siis ärgates püüdes end liigutada ei saa, sest keegi istuks nagu kogu raskusega rinna peal (nii raskelt, et hing on kinni, kähinal jõuad hingata, isegi kuuled kuidas kähisedes hingad, sest raskus surub kopsud kinni) ning kui ma püüan nt. selili asendis parema külje peale pöörata (mis eeldab vasaku õla tõstmist), siis pressitakse vasaku õla peale nii tugevalt, et see tugevus jõuabki nagu luuni. Vihastasin ja püüdsin suure hooga pöörata, seda tugevamini mu õlale pressiti. See sündmus toimus ca 30 sekundit. Siis saingi aru, miks vanarahvas seda luupainajaks kutsub, see pressib nii kõvasti su peale, et seda on ennekõike kontides tunda. Netis sarnase kogemusega inimeste jutte lugedes olin üsna jahmunud, et need kogemused olid põhilistes asjades täielikult identse kirjeldusega. Mõned ütlesid küll, et nad nägid kedagi oma kohal, sosistamas arusaamatus keeles midagi kõrva.. või siis voodi ees edasi tagasi kõndimas kedagi, kes omaette pobiseb jne.. minda midagi sellist ei näinud. Aga, sellele on olemas ka teaduslik seletus ning seda kutsutaksegi unehalvatuseks, mil ülejäänud keha veel magab, aga aju ärkab enne üles, mitte ülejäänud kehaga samal ajal. Kui aju annab kehaosadele käsklusi midagi teha, siis magav keha ei allu sellele. See loobki sellise kogemuse, et oled ärkvel, aga ei suuda liigutada.
| kaaslane 07. september 2009, kl 15.00 |
mul samuti luupainaja käinud. kuidas unehalvatus seletab füüsilise vajutamise tunnet ja tunnet, seal on mingi olevus? ei seletagi tegelikult. miks unehalvatus kohe lõpeb kui meieisa palvet lugeda? nii ajuvaba, see võiks ju lõppeda ükskõik mis mõtete peale aga ei.
tohutul kiirusel liikumine on ka nii tuttav tunne, samuti ka see ehmatusehetk, et kui ma nii kaugele lähen, kas ma tagasi oskan ja saan tulla:)
kui ma väike olin, siis millegi pärast imestasin vahel iseenda vormi. näiteks, et kas see on tõesti minu käsi, tundub nii võõrana ja kui end kaua vaatasin, hakkas seletamatu hirm, võõristus. ei tea, äkki oli mul lapsena alles mingi ähmane mälestus hingena eksisteerimisest ja seepärast tundus mulle imelik, et "kas need käed-sellised-võõrad on tõesti minu"
:)
tohutul kiirusel liikumine on ka nii tuttav tunne, samuti ka see ehmatusehetk, et kui ma nii kaugele lähen, kas ma tagasi oskan ja saan tulla:)
kui ma väike olin, siis millegi pärast imestasin vahel iseenda vormi. näiteks, et kas see on tõesti minu käsi, tundub nii võõrana ja kui end kaua vaatasin, hakkas seletamatu hirm, võõristus. ei tea, äkki oli mul lapsena alles mingi ähmane mälestus hingena eksisteerimisest ja seepärast tundus mulle imelik, et "kas need käed-sellised-võõrad on tõesti minu"
:)
| ljuska 12. september 2009, kl 00.05 |
Hämmastav ,et jõudsin sellise lugemise juurde ja seda suurem on olnud äratundmis rõõm, et ma ei ole ainuke. hehheee (seda teadsin ma ammu ,et ei ole)
Minu I kogemus toimus 1991 a siis oli tohutult tormine reede õhtu .Olin Tallinnast med.koolist koju käima tulnud. Vanemad olid tuttavate juures sünnip. või midagi sellist.
Sel tormisel õhtul kadus elekter ja me vennaga otsustasime veidi jutustada ,aga siis pugesime magama.
Mingil hetkel ma tundsin ,et ma tõusen voodis istukile ja vahtisin nagu jahmunult õue,sest õues oli nii jube torm ,et hoovis kasvavad kõrged paplid olid kooldunud tormis peaaegu vastu maad nende kohal aga oli lendav-taldrik UFO
siis jälle tühjus ja töielik pimedus ja järsku ma lendlesin lae all, aga see tunne oli võrratu. Ma olin kõikjal, ma olin osa millestki mis meid tegelikult ümbritseb, see oli soojus ,tunne ja teadmine.Ma teadsin kõike. Ainult lagi jäi ette siis ma põõrasin end ümber ja nägin ,et vend magab oma puu äärega voodis ja nii kui ma jõudsin mõelda ,et maru valus oleks sinna vastu kukkuda. kui järsku hakkas köögis muusika mängima ja tuli läks toas põlema ,sest elekter tuli tagasi. Hösti ere valgus lõi plaksti mulle vastu silmi mis oli füüsiliselt valus. Ärkasin voodis ja mu silmadest jooksid pisarad.
Järgnevad õhtud ootasin SEDA ,et see juhtuks ,aga selle II korrani läks natuke aega..
Olin lõpetanud med.kooli ja astunud teise kooli, mille ühikas ma kogesin sellisttundmust , jürsku olin üleval ja nägin oma keha voodis ,aga samal ajal liikus mu pea peatsis olevasse kappi sisse ja kuna tekkis selline tasakaalutu tunne üritasin käe maha panna ,aga kätt ei olnud ja siis ürkasin või tulin teadvusesse tagasi ,aga süda kloppis. Seda ma julgesin oma arstile rääkida ja tema arvas ,et need on vereringehäirete valdkonda kuuluvad sümptomid.III kord oli alles hiljuti nüüd olen juba 37 a oli suveõhtu ,ma elan esimesel korrusel ja kuna oli palav siis magasin aken lahti .Hakkasin uinuma samas kummitas mind hirm ,et pean minema ja akna kinni panema, sest ikkagi esimene korrus jne See oli selline võrratu tunne ja samas hirmutav,et ma olen voodis ,aga liigutada ei saa kuulen lähistel inimeste kõnet ja tean ,et pean minema ja akna kinni panema,aga olen kõikjal ja mul ei ole jõudu et midagi kordasaata. See heljumine oleks seal kestnud nagu igaviku kuulsin ja nägin kõike nii nagu mu kodu on ainult olin kõikjal...
Minu I kogemus toimus 1991 a siis oli tohutult tormine reede õhtu .Olin Tallinnast med.koolist koju käima tulnud. Vanemad olid tuttavate juures sünnip. või midagi sellist.
Sel tormisel õhtul kadus elekter ja me vennaga otsustasime veidi jutustada ,aga siis pugesime magama.
Mingil hetkel ma tundsin ,et ma tõusen voodis istukile ja vahtisin nagu jahmunult õue,sest õues oli nii jube torm ,et hoovis kasvavad kõrged paplid olid kooldunud tormis peaaegu vastu maad nende kohal aga oli lendav-taldrik UFO
siis jälle tühjus ja töielik pimedus ja järsku ma lendlesin lae all, aga see tunne oli võrratu. Ma olin kõikjal, ma olin osa millestki mis meid tegelikult ümbritseb, see oli soojus ,tunne ja teadmine.Ma teadsin kõike. Ainult lagi jäi ette siis ma põõrasin end ümber ja nägin ,et vend magab oma puu äärega voodis ja nii kui ma jõudsin mõelda ,et maru valus oleks sinna vastu kukkuda. kui järsku hakkas köögis muusika mängima ja tuli läks toas põlema ,sest elekter tuli tagasi. Hösti ere valgus lõi plaksti mulle vastu silmi mis oli füüsiliselt valus. Ärkasin voodis ja mu silmadest jooksid pisarad.
Järgnevad õhtud ootasin SEDA ,et see juhtuks ,aga selle II korrani läks natuke aega..
Olin lõpetanud med.kooli ja astunud teise kooli, mille ühikas ma kogesin sellisttundmust , jürsku olin üleval ja nägin oma keha voodis ,aga samal ajal liikus mu pea peatsis olevasse kappi sisse ja kuna tekkis selline tasakaalutu tunne üritasin käe maha panna ,aga kätt ei olnud ja siis ürkasin või tulin teadvusesse tagasi ,aga süda kloppis. Seda ma julgesin oma arstile rääkida ja tema arvas ,et need on vereringehäirete valdkonda kuuluvad sümptomid.III kord oli alles hiljuti nüüd olen juba 37 a oli suveõhtu ,ma elan esimesel korrusel ja kuna oli palav siis magasin aken lahti .Hakkasin uinuma samas kummitas mind hirm ,et pean minema ja akna kinni panema, sest ikkagi esimene korrus jne See oli selline võrratu tunne ja samas hirmutav,et ma olen voodis ,aga liigutada ei saa kuulen lähistel inimeste kõnet ja tean ,et pean minema ja akna kinni panema,aga olen kõikjal ja mul ei ole jõudu et midagi kordasaata. See heljumine oleks seal kestnud nagu igaviku kuulsin ja nägin kõike nii nagu mu kodu on ainult olin kõikjal...
| inimkonnale 19. aprill 2016, kl 07.56 |
http://www.youtube.com/watch?v=SvKkOYrIkuU
https://www.youtube.com/watch?v=teTiwmd1IRk
http://www.youtube.com/watch?v=9YFpMXKxBxs
http://www.youtube.com/watch?v=RoCRO37XpAg
http://www.piibel.net/#q=index
https://www.youtube.com/watch?v=M_nucqyMerI
http://www.youtube.com/watch?v=MA7mtcJ748U&list=UU0hlIm9CDTx74xXbAKWkgeQ
https://www.google.ee/search?q=surilina&sa=N&biw=1093&bih=499&tbm=isch&tbo=u&source=univ&ei=MF9JVJCJMYj2Os6_gLgM&ved=0CBsQsAQ4Cg
http://www.tv7.ee/vod/player/38023/
http://www.ajamargid.com/666-margi-tehnoloogia-ulevaade-ja-tutvustus
http://web.zone.ee/kristlik_elu/19092005.html
https://www.youtube.com/watch?v=7vIMdI_F6lY
http://www.tv7.ee/vod/player/47481/
https://www.youtube.com/watch?v=teTiwmd1IRk
http://www.youtube.com/watch?v=9YFpMXKxBxs
http://www.youtube.com/watch?v=RoCRO37XpAg
http://www.piibel.net/#q=index
https://www.youtube.com/watch?v=M_nucqyMerI
http://www.youtube.com/watch?v=MA7mtcJ748U&list=UU0hlIm9CDTx74xXbAKWkgeQ
https://www.google.ee/search?q=surilina&sa=N&biw=1093&bih=499&tbm=isch&tbo=u&source=univ&ei=MF9JVJCJMYj2Os6_gLgM&ved=0CBsQsAQ4Cg
http://www.tv7.ee/vod/player/38023/
http://www.ajamargid.com/666-margi-tehnoloogia-ulevaade-ja-tutvustus
http://web.zone.ee/kristlik_elu/19092005.html
https://www.youtube.com/watch?v=7vIMdI_F6lY
http://www.tv7.ee/vod/player/47481/
| Hirmutav kehasisene kogemus 19. aprill 2016, kl 09.10 |
| leenu 11. veebruar 2017, kl 23.45 |
| Hiie Lossi 11. november 2021, kl 23.37 |
"Lae all" - mul sama kogemus, et olen aeg ajalt lae all. Mängin harrastajana võrkpalli ja tavaliselt selline seletamatu kogemus käib peal just võrkpallimängu ajal. Kõrvu tekib selline kohin nagu oleks ujula basseiniruumis, "ise" olen üleval lae all, kui saali uksest vaadata, siis alati vasakul tagumises ülemises nurgas (sõltumata sellest kummal väljakupoolel hetkel mängin). Endal on selline tunne, et kolmas mõõde on puudu, ei oska kaugust ja kiirust hinnata ja kõigel, mis liigub, on "saba taga" just nagu siis kui arvutihiir hangub. Ja enda peale vaatan sealt ülevalt ja mõtlen kolmandas isikus (Näe, saigi palli kätte! Jõuad-jõuad! Miks ta ei löönud, oleks ju saanud küll! jne). Tavaliselt tuleb teise-kolmanda geimi ajal ja ene üle ei lähe kui dušši alla saan ja tavaolukorra taastumist kunagi ei märka. Küll aga sellesse veidrasse olekusse minek käib tuntava hetkega, nagu keegi lülitaks teise režiimi peale. Ise ei ole proovinud end teadlikult "rännakile" viia. Mis nähtus see mul on? Kestab juba 30 aastat.
| Q11 12. november 2021, kl 00.11 |
Lisa postitus