Endal oli esimene kogemus keha ja hinge eraldumisest puberteedieas, kus väga keerulises olukorras jõudsin punktini kus soovisin enda elu ise lõpetada, kallates kõva koguse (kahe peotäie jagu) retseptiravimeid endale alla. Tundes, et need mõjuma hakkavad (keha muutus nõrgaks ja külmaks), läksin pikali ning miski hetk nagu ärkasin. Proovisin end selili asendist külili pöörata ja ma ei liikunud.. ja vaatasin (!! kuidas sain vaadata kui keha ei liikunud) enda vasakut kätt ning mõtlesin, et liigutan väikest sõrmegi.. see ei liikunud. Siis valdas mind suur hirm, sest ma tundsin et olen nüüd kinni jäänud kuhugi.. näen ennast ja tuba, aga ennast liigutada ei saa. Ma soovisin siis väga elada. Mõtlesin, et jään magama ja proovin siis uuesti end hiljem liigutada. Kui ma hiljem silmad avasin, siis ma proovisin ning mu käsi liikus. Esimene mõte oli: kuidas ma kogu oma elu olen nii rasket kätt kaasas tassinud! Ma tundsin, kui raske on käsi. Seejärel hakkasin oksendama ning mingeid tervisehädasid ei järgnenud.
Samas majas (nüüdseks siis lapsepõlvekodu) kuulsin paaril korral ka hääli, mille põhjust silmaga näha polnud. Nt kuulsin, et keegi tuleb välisuksest sisse (raske tammepuust uks), nagu meesterahva sammud lähevad sealt otsejoones kööki. Kuna samas majas elas ka minu vend, siis hüüdsin teda. Kui vastust ei saanud, vihastasin ja läksin kööki asja kaema. Mitte kui kedagi köögis polnud, välisuks oli lukus ning sellel oli veel haak ka, mis oli samuti ees. Kedagi teist peale minu majas polnud.
Teist korda kuulsin, kui jäin oma toas magama ning ehmatasin üles selle peale, et toa uks (mis magama jäädes oli suletud), tõmmati tohutu pauguga kinni. Käisin seejärel nii ema kui venna käest uurimas, kas nemad käisid. Ei olnud käinud.
Samuti on ema kuulnud meesterahva samme majas teisele korrusele tulevat, ukse taga sammud lakkavad ning kõik.
Taustaselgituseks nii palju, et maja ehitas mu vanaisa ning ta suri ise samas majas (südameaort lõhkes). Kellegi peale vanaisa viha ei pidanud ning oli väga tore inimene. Kuna ma ise eeldan, et selliseks märguandjaks on tema, siis ma ei peljanud selliseid sündmusi.
Minu elus on ka selline traumaatiline kogemus olnud, et ma olin sunnitud raseduse katkestama. Enne haiglasse minekut veetsin ma paar päeva sealsamas lapsepõlve majas. Ööl vastu päeva mil haiglasse pidin minema, sättisin end magama. Enne uinumist püüdsin selle pisikese lootega enda sees rääkida. Lohutada ning ütlesin talle, et ta tuleb tagasi, siis kui on tema aeg. Palusin andeks tema käest. Ärkasin öösel veidi peale uinumist selle peale, et keegi tuli tuppa. Vend elas emaga siis veel seal püsivalt. Arvasin, et ju siis tuli kumbki neist midagi ütlema veel. Kohe ma tuld põlema ei pannud ning ukse juures seisis tume kogu. Ta võis olla 1.75 m või veidi rohkem. Kõnetasin teda, et kas ema. Ta ei vastanud. Lihtsalt seisis ukse juures ning kui ma tule põlema panin, ta kadus. Hommikul vara enne haiglasse minekut hakkas mul tugev verejooks ning tundus, et toimus iseeneslik katkemine (võib teadusliku poole pealt seda ka närvipinge süüks panna). Aga kes oli öine tundmatu külaline? Kas see oli minu lapse hing? Kas me saime temaga kokkuleppele, et ta läheb ja tuleb hiljem tagasi? Või tuldi peale seda vestlust lapse hingele järgi?
Nüüd eelmisel aastal kogesin seda, mida siinsed kirjutajad astraalis käimiseks, ümberlülitumiseks jne kutsuvad. Ma pole kunagi seda proovinud, selle kohta uurinud ning ei näe põhjust ka selle teadlikuks tegemiseks ilma mingi põhjuseta. Aga kogemus tekkis sellest olenemata. See ei toimunud peale uinumist, vaid pigem mõnda aega enne ärkamist. Ma ei näinud tuba ega ega tiirelnud enda keha kohal, vaid ma nägin, et sõidan jalgrattaga ning korraga ma olen maapinnast kõrgemal (ilma rattata). See oli öine aeg ning Tallinnas. Esialgu oli hämming, seejärel kerge paanika, et mis toimub. Kui ma jõudsin kõrgemale taeva alla, siis ma nägin et seal on hoopis teine elu.. seal oli palju liiklejaid. Kõik ei olnud inimesed. Minu kõrvale tulid kaks lõbusat naist ning oma rõõmsa pilguga andsid mõista, et pabinaks pole põhjust. Miski hetk ma saavutasin kohutava kiiruse ja küsisin neilt, kuidas ma alla saan, sest nii suure hooga veel kõrgemale minnes tekitas alla tagasi saamine kerge paanika. Ja siis üks ütleski, ära mõtle mitte millestki ning sa vajudki tagasi alla. Me käisime kolmekesi päris mitmetes kohtades üle linna ning alla saingi nii, et ei mõelnud mitte millestki ning lahkusin sealt sedasi. Ärkasin oma voodis nagu oleks iga teine hommik, aga kõik see kogetu oli sedavõrd reaalne, et ma olin veendunud, et see pidi olema päriselt. Sama hetk mulle helistati ning ma vaatasin telefoni ja nägin seal korraks üht mulle täiesti tundmatut nime, mis oli pigem inglise nimi. Ma olin enne seda helisemist juurelnud oma nö. kogemuse üle ja ma mõtlesin neile kahele neiule keda kohtasin, ma ei teadnud nende nimesid. Ja siis kui telefonis nägin korraks võõrast nime, siis ma teadsin kohe, see ongi see nimi, selle neiu nimi, kellega ma kõige rohkem seal suhtlesin. Ma ei tee sellest kogemusest järeldusi ning teadlikult tagasi minna ei proovi. Kuigi see retk oli väga tore.
Ning viimane kogemus mis mul sellise veidi ebatavalisemana oli, ma kogesin nö. luupainajat. Ehk siis ärgates püüdes end liigutada ei saa, sest keegi istuks nagu kogu raskusega rinna peal (nii raskelt, et hing on kinni, kähinal jõuad hingata, isegi kuuled kuidas kähisedes hingad, sest raskus surub kopsud kinni) ning kui ma püüan nt. selili asendis parema külje peale pöörata (mis eeldab vasaku õla tõstmist), siis pressitakse vasaku õla peale nii tugevalt, et see tugevus jõuabki nagu luuni. Vihastasin ja püüdsin suure hooga pöörata, seda tugevamini mu õlale pressiti. See sündmus toimus ca 30 sekundit. Siis saingi aru, miks vanarahvas seda luupainajaks kutsub, see pressib nii kõvasti su peale, et seda on ennekõike kontides tunda. Netis sarnase kogemusega inimeste jutte lugedes olin üsna jahmunud, et need kogemused olid põhilistes asjades täielikult identse kirjeldusega. Mõned ütlesid küll, et nad nägid kedagi oma kohal, sosistamas arusaamatus keeles midagi kõrva.. või siis voodi ees edasi tagasi kõndimas kedagi, kes omaette pobiseb jne.. minda midagi sellist ei näinud. Aga, sellele on olemas ka teaduslik seletus ning seda kutsutaksegi unehalvatuseks, mil ülejäänud keha veel magab, aga aju ärkab enne üles, mitte ülejäänud kehaga samal ajal. Kui aju annab kehaosadele käsklusi midagi teha, siis magav keha ei allu sellele. See loobki sellise kogemuse, et oled ärkvel, aga ei suuda liigutada.