Ise pole Eestis teinud, ent olen kuulnud, et Ovaal stuudio pidavat ayahuasca üritusi korraldama. Olen ayahuascat teinud mitmel korral erinevates kohtades Lõuna-Ameerikas ning enda kogemusest võin öelda, et tunne on ehtsam ikkagi džunglis- soojus ja öised džunglihääled käivad asja juurde. Korra tegin ka hoopis jahedamas kliimas ning tsiviliseeritumas keskkonnas ja tunne polnud see. Siis tundus nagu oleks lihtsalt mingit sodi sisse joonud ja siis läksid oksendasid kellegi muruplatsile.
Ayahuasca ei ole narkootikum, sest vähemalt minu ettekujutuses narkootikum peaks mõnus olema ja ayahuasca tegemine on füüsiliselt päris ebameeldiv tegevus. See jook maitseb päris kohutavalt- minu ettekujutuses nagu kellegi hapu okse, millesse on sigaretitahma sisse segatud. Ühesõnaga- vastik. See ajab oksendama ning teeb osadel inimestel ka kõhu lahti.
Teine asi ayahuasca juures on see, et asja mõte ei ole tegelikult värvilised pildid. Selleks, et lahedaid nägemusi näha võib teha ka teatud narkootikume või siis mingit leebemat taimejooki, näiteks san pedrot (meskaliini-teema nagu peyotegi). Ayahuasca on ravim ning peaks inimese viima silmitsi tema sisemiste deemonitega. Seega ei pruugi ka kogemus alati just väga helge olla. Mingid asjad võivad kuskilt hingesopist vabalt välja tulla ja siis oleneb juba inimese enda seesmisest tugevusest ja šamaani toetusest, kuidas asjast välja tullakse.
Isikliku kogemuse põhjal ma ayahuasca tegemist tripiks just ei kutsuks, kuigi olen ka päris palju nn nägemusi näinud. On olnud ka peaaegu ilma nägemusteta, hoopis kuidagi tunnetuslikke kordi, kus ma näiteks tundsin, et muutusin tagasi beebiks. Samas eks see ayahuaca võtmisega tulenev tarkus on saavututav ka muudel viisidel ja oma olemuselt ikkagi seesama küllaltki universaalne, et armasta iseennast ja vaata otsa oma hirmudele.
Ayahuasca võtmisel on oluline hea šamaan, kes on suuteline oma laulude ehk icarotega kogu üritust juhtima. Hea šamaan viitsib laulda ning samas oskab ka jälgida ayahuasca võtjate olukorda. Kui inimene liialt "ära kaob", siis on šamaani ülesanne talle suitsu näkku puhuda, jne. Õigus on ka neil, et Lõuna-Ameerikas võib kergesti üsna selliste turistikate asjanduste otsa sattuda. Kui kellelgi väga väga huvi on, siis Peruus ma oskaks ehk kedagi isegi soovitada.
Isiklikult ma seda Eestis teha ei soovitaks, kui just pole tunnet, et ayahuasca võtmine mingile isiklikule probleemile lahendust peaks tooma. Džungli õhkkond käib ikkagi asja juurde, vähemalt minu arvates.