ilmselt ei tea need inimesed tõelistest kannatustest midagi, kes sõimavad siin.
kui ikka aastaid ainult allamäge läheb ja tuuleveskitega võitled, siis pole enam lihtsalt ka jõudu ega tahtmist elada. kui elu kõik valdkonnad on madalseisus, miinustes, siis ei tee see sind enam tugevamaks, vaid nõrgestab nii, et enam ei jõua hommikul ka üles tõusta.
kui enam mitte midagi pole, siis ei rõõmusta ei kevadine päike ega loodus. see ei anna sulle peavarju, ei anna leiba lauale ega maksa arveid.
tänage õnne kui teil on olemas töö, peavari ja söök laual. ainuüksi armastuse puudumise pärast ei ole mõtet elulõnga katkestada. mida teha siis kui mitte midagi ei ole? pange ennast hetkeks sellesse situatsiooni ja mõelge, kas oleks hea kui öeldakse kõrvalt koguaeg, mis sa halad ja nutad koguaeg....elu ei olegi lust ja lillepidu, aga tasakaal peaks ometi olema. kui ei ole, siis pole ju ka elu või mis? lihtsalt vegeteerimise mõttes pole ka mõtet elada. loodad ja usud, et küll läheb paremaks ja siis ühel hetkel avastad, kuidas aastad on möödunud ja miski pole paremaks läinud, vaid hullemaks.
kui inimene pole elus sellises situatsioonis olnud, oleks ka kohatu kommenteerida ja sõimata, sest enne sellest aru ei saagi. lihtne on öelda, et mine tööle ja võta midagi ette. mis te arvate, et istutakse niisama ja oodatakse kuni kõik sülle kukub? Ei! vähemalt võib öelda, et ollakse teinud kõik endast olenev, et olukord paraneks, aga kõigel oleks kui sein ees või on see hoopiski mingi needus, mis enda haardes hoiab, et kõik tegevused nihu lähevad.
elage nii ja siis näete, mis on tõeline piin ja kannatus ja siis ei tule pähegi minna ütlema kellelegi, et oled loll, nõtk, saamatu jne. antidepressant pole mingi imerohi, et see elu korda teeb. on asju, millele ei aita ükski rohi