tere
rääkige palun sellest, kuidas armastus kellegi vastu on teid muutnud. ma ei mõtle laste või ema-isa armastust.
vaid naise ja mehe vahelist armastust.
mis on need tõkked, mida olete pidanud ületama? ja üldse kas on olemas selline asi nagu tõeline armastus? kas see väärib pingutamist? või tänases maailmas ei ole enam armastust olemas?

väga tahaks teada
tänan ettte ära

Saan rääkida vaid sellest vastastikusest (ilmselt) armumisest, mis meid korraga tabas. Järgnevad kuud läks kõike muud vaja väga minimaalselt, und, toitu jm. Energiat oli meeletult. Jalad ei puudutanud vist enam õieti maadki, pool päeva eemalolekut oli liiga palju ja koos oli kõik nii, nagu peab. Nii mul kui tal. Minu uhke ja enesekeskne mina oli korraga nii hea, soe, õrn, sensitiivne ja meeletult õnnelik, see oli tõesti imeline muutumine. Telepaatiat esines me vahel ka tihtipeale, see oli ka lahe, ei pidanud alati telefoni võtmagi.

iga lähedane suhe on mind kasvatanud. suhtudes austusega teise inimesse, õpid ennast ka tundma. ja teine inimene avab sinus endas pidevalt uusi maailmu. tuleb valmis olla nende avastamiseks ja avamiseks. ehk siis asjad, mida suvaline inimene ei võimalda. võtmesõnadeks on usaldus, austus ja ausus - enda ja teise vastu. tõsisemaks arenguks on need kaks vältimatud omadused.

need kolm vältimatud omadused.

pole pidanud ületama tõkkeid, armastus pole mind muutnud.
armastus on tore asi, mis teeb elu rõõmsaks ja mugavaks.

ja mis küsimus see veel on, et kas "tänapäeval on veel armastust olemas"?

oleksid justkui elanud ka 200, 300, 400a tagasi, et tead selle aegset armastust tänapäeva armastusega võrrelda? kust võetakse selline naiivne arusaam, et vanasti oli armastus, aga nüüdisajal mitte?

tänapäeval on lihtsam vist lahutada ja vanasti polnud alimente

eksarmuke
just nimelt.
kui võtta ikka sadu aastaid tagasi, siis oli elu üsna kole. abiellusid sellega, kellega vanemad käskisid, sest see oli varanduslikult või poliitiliselt kasulik. lahutada ei saanud, elasid surmani koos, ükskõik kui vana või loll või vägivaldne su kaasa oli. armastuse järgijaid peeti üldse väheke lollakaiks. lugege näiteks kaari utrio "euroopa pere ajalugu". näiteks rüütlite hulgas oligi seetõttu väga populaarne, et neil olid südamedaamid, kes polnud nende naised. ja seetõttu oli ka täiesti enesestmõistetav armukesepidamine. armastatuga tavaliselt abielluda ei saanud. armastusest sündinud lapsed anti jumal teab kuhu - kloostrisse, või sugulaste või hoopis võhivõõraste kasvatada, et perele mitte häbi teha või aborteeriti, mille tagajärjel suri tihtilugu ka ema, jne.

mind panevad alati imesatma need vanade aegade järgi õhkajad. ise midagi lugenud, õppinud pole ja siis tehakse oma naiivseid teooriaid, kuidas vanasti kõik parem oli:))

vanasti olid naised ilusamad

aga
kust sa tead?

Vanasti oli tunduvalt vähem nokuga naisi, sel põhjusel. Need istusid ilusasti kapis.

Esimesed kuud oli mul söögiisu totaalselt kadunud temaga koos olles, sõnad läksid sassi koguaeg, puterdasin midagi. kui rääkisime ei julgend otsa vaadata, naljakas tagant järgi mõelda, mis tunded valdasid. see oli siis see armumise aeg, mida rohkem koos olime, seda suuremaks läks tunne sees ja tundsin et nüüd on see armumise periood vist läbi ja seda saaks juba kutsuda armastuseks. see võttis äkki pool aastat aega. täiesti vabalt hakkasin tundma temaga ennast samuti mingi poole aasta pärast, kui oli juba savi, et juuksed mustad, hambad pesemata ja viisakuse unustasin üldse ära, krooksumine oli igapäevane:D nagu eelpool mainitud oli ka meil telepaatiline meel kuidagi eriti avanenud, ei jõudnud vahel suud lahtigi teha kui mees teadis mida tahan öelda. me oleme üksteist palju muutnud või tänu üksteisele palju muutunud, mitte meelega, vaid see on kuidagi loomulikult läinud. siiani peale kolm aastat suhet, tunnen et ilma temata olen poolik, koos oleme tervik. suhe armastusega on väga imeline asi. mina usun et kui suhtes on see reaalne armastus/tõeline, siis saab igast jamast üle. meil on ka olnud palju probleeme, tülisi, kokku lahku käimisi aga ikka oleme kõigest üle saanud:)))