Juba lapsest saati on mind ühe teatud riigi poole tõmmanud nagu magnetiga. (Ma pole kunagi seal käinud). Ometi olen selle riigi keele iseseisvalt ära õppinud, ilma erilise vaevata. Praegu igavuses mõtlesin selle riigi pealinnaga googlemapsis tutvuda ja peale tuli nii imelik tunne- selline kurb ja samas nagu magnet, mis kisub mind selle riigi poole. Mul on tunne, et ma peaks seal olema? Et seal on mu kodu.
Kas kellelgi on midagi sarnast olnud? Kuidas see on lahenenud.

ehk võib see olla seotud eelmiste eludega.

Ma ise arvan ka sama, aga lootsin, et ehk kellelgi veel sarnaseid kogemusi...

On ka sama tunne, Eesti ei tõmba kohe kuidagi. Ei meeldi mulle siinne elu kohe kuidagi. Kui haridus omandatud ja saan soovi riigis tööle, siis minek ka.

no mine käi seal ära siis korra, vaata järele!

Kindlasti tuleks seal ära käia ning kui tunne ongi õige, saad aru, et oled jõudnudki koju.

Tegu on eelmise elu mäluga....järelikult oli sul seal hea elu kui tagasi tahad ja keel kergelt tuli. Uuri kaarti...tavaliselt on lisaks maale tõmme mõnda linna, külla...

muidugi juhul kui mingeid eelmisi elusid üldse olemas on :D

Käi seal üksi sest kaaslased ainult segavad mälu taastumist. Endal ka mitu unenägu arvatavast eelmisest elust. Unenäod sisult loogilised ja suht argiseid momente sisaldavad. Nagu mälupildid mingitest võtmemomentidest eelmises elus.
Halb, et ei suuda identifitseerida unes nähtud kohti. Kuskil Lääne Euroopas aga kus täpselt, ei tea. Mingi helgem valguskiir tuli aga ettevõtmist ja rahalisi vahendeid kontrolliks puuduvad.
Inglastel on dokfilm nimega The Boy Who Lived Before poisist kes mäletab hiljutist elu Barra saarel. Liigutav ja vaatajalt natuke närvi vajav film uurijate ja võttegrupi poolt poisile korraldatud reisist minevikku.
Mitte kõik ei soovikski eelmises elus kogetut uuesti kogeda.

mind tõmbab ka taevariigi poole nagu magnetiga

Taevariiki on veel vara minna, jah.
Aga mina ise nõustun täielikult slo-ga. Vaatasin ka seda dok filmi, judinad tulid selga.Ise arvan küll, et kui mingi selline " võõra linna" tunnetus tuleb, käiksin seal ära, ning tõepoolest üksinda.

Minul on ka seletamatu tõmme ühe linna poole. Käisin seal ka ära ja kohe kui rongist maha astusin oli tunne, et olen koju jõudnud. Mitte kuskil mujal ei ole ma ennast nii tundnud. Kõik oli küll täiesti võõras, kuid samas nii oma. Käi kindlasti ära, kui vähegi võimalik, see võib mõnus kogemus olla.

Ka mul selline tunne teatud riigi suhtes. Käisin seal, nii kui lennukist maha sain, nii tundsin kohe, et olen siin olnud-elanud. Käisin linnades, ja ka maal, absoluutselt selline kodune tunne, hea olla ja kuidagi tuttav. Väga kisub tagasi hing sinna, aina mõtetes ja ka unenägudes.

Esiteks tasub jõuda oma sünnilinna ja sääl ikka veidi elada, tegelik jõukoht. Venkude aal ja praegugi veel on seaduslikult kohustuslik et emmed peavad sünnitama kodukohast kaugel, lastele sunnitakse peale algmomendist väärastatud tunnetus tegelikust kodust ja seda tehakse täiesti riiklikul tasemel. Kes seadusele ei allu neid emmesid hakatakse kiusama, ikkagi et välditakse arstiabi ja nii edasi. Patsient ei allu ravile. Patsient ei allu kontrollile. Pooled meditsiini tegelinskid kuluks saata sunnitööle, saavad kõhnemaks, tervemaks, inimesemaks. 12 tunnise tööpäevaga ja veitsa taskurahaga+lõunane lobi. Nagu sõjaväes. ....sõjaväe korda ma tean. Ka talutööde korda.

Ma arvan, et isemaagil on aeg hullarisse tagasi siirduda, kust ta käima on lastud.

Vanglast äkki.

Peale kaasvangide oli ta ka konvoile pandavaks...?

Ta ei vasta korduvatele küsimustele, miks ta vanglas sidis ja pärast hullarisse pandi.
Ta kopib mingid arusaamatuid linke, kui seda ta käest küsitakse ja muutub üldse väga närviliseks

Ega vist vangla-ajast eriti meeldivad mälestused polegi need tal, et närviliseks läheb....siiani pakitseb.