kodus toimuvad kummalised asjad. vahetult enne magamajäämist ehmatan ennast korralikult poolkangeks selle peale, et keegi seisab minu nina ees. st. on see inimene, kass, riidekapp, koer ... misiganes. ta on otse minu nina ees. kusjuures ta paistab läbi, sest ma näen läbi tema kõike, mis on tema taga. intervall on paar korda nädalas. absoluutselt iga kord on ise kujul. viimane kord oli eile ja siis ma rehmasin käega endal nina eest läbi ja tegin nii jubedat häält, et isegi naabrimutt hakkas selle peale seina taga köhima. ju ta seda ka kuulis. see toimub üks kord. st. ma võin samal ööl ärgata korduvalt, mitte kunagi rohkem ei tule, ainult üks kord, esimese magamajäämise ajal. ise ma tean, et tol momendil ma ei maga, sest olin just sekund tagasi välja lülitanud televiisori, kustutanud tule. tuba ei ole kottpime. valgust tuleb aknast, televiisori tuluke põleb, pikendusjuhtme tuli põleb. toas on vingu ja suitsuandurid, need ka sähvivad valgust aeg ajalt. üks kord oli nii, et see kuju seisis minust eemal. nagu oleks pimedas toas olnud valgustatud nuku nägu. see nagu vajus pimedusse ja kerkis sealt uuesti üles paar korda. mul ei ole skisofreeniat. ilmselt. arstide juures on ikka käia saanud. mul on vererõhuravimid , kus on kirjas et võivad tekitada õudusunenägusid. minu arust minuga toimuv ei ole just õudusunenägu. sõbranna räägib, kuidas temale ronib keegi lausa selga ja siis vastavalt tujule, kas ke. pib teda või teeb lausa füüsiliselt haiget. st. pigistab, muljub. surub. sõbranna magab eranditult nüüd valgustatud toas. sest ütles, et niikui pimedaks teeb, nii kohe tuleb. mina ei tunne tema kohalolu ajal midagi halba, välja arvatud see, et teda nähes ma koledasti ehmatan. süda klopib tükk aega. üks kord on olnud karvane käsi, mis lihtsalt voodi ääre alt minu poole ulatus. no mis asi see ometi on ja põhiline, kuidas sellest lahti saada. ei saa kodustele kurta. panevad mu hullarisse. asi kestab mõned aastad. ei suuda sellega harjuda. palun abi.