Olen näinud viimase 10 aasta jooksul sugulaste surma ette. Väiksena nägin unes, kuidas ema aina kaugenes ja kaugenes, hüüdes ei tulnud. Mõni aasta hiljem ema suri. Mõni päev peale ema surma, ilmus ta keset unenägu ja ütles, et temaga on kõik korras ja et ma ei muretseks. Rohkem pole ema unes näinud.
Neli aastat tagasi viidi mu isa haiglasse, tal hakkas lihtsalt paha. Käisime järgmisel päeval mehega isa vaatamas ja ütlesin, et tulen homme jälle. Isa vastas, et ei ära homme tule. Samal ööl nägin und, kuidas isa kallistas tamme ja kadus õhku. Hommikul sain isa surmateate.
Mõni aeg tagasi nägin unes purunevat peeglit. Paari päeva pärast uuesti. Täpselt nädala pärast suri mu tädi ja paar päeva hiljem ka tädimees.
Samal ööl kui vanaema suri, nägin teda unes. Ta küsis mu käest igasuguseid imelikke asju (et mis kell ta suri ja millesse jne). Ei osanud unenäos midagi vastata, vaid seda, et sa oled ju elus. Hommikul helistas arst ja ütles, et vanaema oli öösel surnud.

Enne seda kõike nägin lapsena pidevalt unes surmavankrit (6 süsimusta hobust tõlla ees ja musta keebiga mees kutsariks), mis mind taga ajas. Siis kui kõik see jada pihta hakkas, sain aru, mida see tähendas.

Pärast mehe surma 40 päeva käis katuseaknal lumivalge tuvi, sellest hetkest alates enam ei oodanud teda ega näinud ühtegi temamoodi mehekuju, hakkasin uinuma ilma unerohtudeta, see oli nagu teade sellest, et ta hing on rahul ja lahkub, valge tuvi on ka rahu ja armastuse sümbol

Ma nägin nagu vaimusilmas, et meie autole sõidetakse sisse tagant. No oli selline tunne lihtsalt. Ja eelmisel aastal valentinipäeval sõitiski üks roolijoodik tagant sisse.