Ole oma jüngritele juba aastaid läbi viinud nekromantia koolitusi, ja pole täheldanud et surnutelt mingeid haigusi oleks keegi saanud.
Ilmselt on põhjus selles, et suhtun oma õpilastese hoolivalt ja käsin neil alati peale surnutega suhtlemist hoolikalt järgida hügieenireegleid.
Samuti avan ma peale koolitust alati õpilaste tšakrad.
Tavaliselt teen ma seda puuõõnes aga on tulnud ette ka komplitseeritumaid juhtumeid.
Vaatleme inimese silma. Silmaiirise keskosa on must ehk pimedus. Vikerkest, nagu tema nimigi ütleb, räägib meile musta ja valge kokkupõrgetest ehk vikerkaarevärvidest. Vaadeldes inimest, kes on midagi väärtuslikku saanud, märkame, et tema silmade iirised sellel ajal, kui ta kiirgab endast välja tänulikkust, laienevad. Kas olete tähele pannud, kui suured on laste silmaiiriste must osa? Miks ahenevad inimese silmad, kui ta on tige, vihane? Kas vihane inimene on tänulik?
Elada tuleb praegu ehk täna. Täna on ilus ilm. Täna, on ilus ilm. Täna tuleb ilus ilm. Täna, tuleb ilus ilm. Kas tunnetasite eesti keele ühe sõna sügavamat sisu? Seesama sõna suunab meid olema tänulikkuses ja just täna, olevikus ehk olemises. Elamine minevikus või tulevikus välistab tänuenergia. “Tänan!” tähendab oma tänuenergia suunatud kiirgamist teisele isikule või isikutele. Mis tunne teil on, kui teie tänu vastu ei võeta? Kas te järgmisel korral julgete enam nii südamest tänulik olla? Kas tunnete, et anda on tunduvalt raskem kui saada? Kas tunnete, et andmises tuleb olla tunduvalt ettevaatlikum ja taktitundelisem kui saamises. See tähendab, et tuleb täpselt tunnetada, kui palju ja kuidas anda.
Rahulolu tähendab rahu peal olemist. Kellele meeldib, kui tema peal ollakse. Peal olla saab ainult materiaalsel asjal. Kui hakata rahu materialiseerima, siis varsti me enam rahul ei ole, sest rahu ei ole materiaalne üksus. Teisiti öeldes me potsatame oma rahu pilve pealt maa peale tagasi. Pilve kõrgusega on seotud kukkumise sügavus ja matsu tugevus. Eriti tugeva matsu ehk kabelimatsu puhul võib hiljem hauakivilt lugeda :”PUHKA RAHUS”. Kui kuulata selle kadunud hinge, kes nüüd rahus puhkab, hääletut juttu, siis kuulete: “Kallid inimesed. Kui te õpite elama rahus ehk oma sisemise rahu nimel tööd tegema ja seda välja kiirgama, siis pole teil vaja nii kiiresti kui minul puhkama tulla.” Rahu tähendab kõige ja kõigi neutraalset aktsepteerimist. Neutraalsus tähendab osapooletut suhtumist. Osapooletus tähendab osapoolte tervikuna ehk ühtsena nägemist, tunnetamist.
Inimene, pürgides üha kõrgemale ja ilusamale haljale oksale, ei ole kunagi rahul, sest ta tunneb, et ise peaks see haljas oks olema. Haljas tähendab värskust, värskus omakorda avatust ja puhtust, puhtus omakorda korrastatust, korrastatus aga neutraalset aktsepteerimist. Kas rahulolev inimene on oma sisu teistele avanud, sisemiselt puhas, teisi aktsepteeriv ja tasakaalukas? Kas tunnetate rahus oleva ja rahuloleva inimese erinevusi? Kumb on tänulikum?
Kui keskajal oleks keegi julgenud väita, et valgusega on võimalik kivimeid ja metalle lõigata, et valgust saab kasutada operatsioonil skalpellina, siis arvatavasti oleks see isik inkvisatsiooni tuleriidal ära põletatud. Ometi on kaasaja laserid ehk valguskoondajad selle võimaldanud ja tuleriidale pole teadust keegi saatnud. Küll aga püüab teadus tuleriidale saata nn. vaimseid tegijaid, keda nimetatakse soolapuhujateks, udutajateks, teiste alateadvusega manipuleerijateks, usuhulludeks, nõidadeks j.n.e. Vanasõna aga ütleb, et heal lapsel on palju nimesid. Teadus teenib rahulolu eesmärke, filosoofia rahus elamise eesmärke. Mõlemad on vajalikud, tuleb vaid õppida neid tasakaalukalt kasutama.
Teaduse keeles tähendab mürk elusorganismi hävitavat ainet, millest tuleb eemale hoida või mida tuleb hävitada. See on materiaalne maailmanägemine. Vaimselt asjale lähenedes on kõik loomises ja hävimises ehk hävinemine on loomisprotsessi lahutamatu koostisosa. Teadlased otsivad tõestust, vaimuinimesed tõde. Tõestus on lõplik, tõde lõputu. Tõestus kehtib ühe konkreetse asja kohta, tõde kehtib kõige kohta. Tõestus on käegakatsutav, meeleorganitega tajutav ehk materiaalne, tõde on hingega tunnetatav, tõestamatu ehk vaimne. Vaim on taevane, põhjuslik, primaarne. Keha on maine, sekundaarne, tagajärg. Hing on maise ja vaimse maailma side, kokkupuude.
Mürki iseloomustatakse kui organismi elutegevust pärssivat ainet. Kui aga sedasama mürki lahjendada miinimumini, siis on see mürgine aine raviva efektiga. Niisiis on probleem hoopis kontsentreerituses, mitte heas või halvas aines.
Peale materiaalsete mürgiste ainete, mille juurde kuuluvad ka meelemürgid, tunnevad inimesed veel hingemürke, milleks on kõikvõimalikud süüdistamised, solvamised, alatused, silma sisse valetamised, hurjutamised, reetmised, lubaduste täitmatajätmised, truudusetus jne. Hoopis vähe aga tuntakse vaimumürke, kuigi me puutume igapäevaelus sellega paratamatult ja hoopis rohkem kokku, kui me aimatagi oskame.
Head arutelu.