Siiani on ikka see NO99 päevakajalisi teemasid arutanud, nüüd siis on Draamateater sellesama asja ette võtnud.
Etendus on "Wabadusrist", autoriks Indrek Hargla.
Jah, etendus käsitleb eelmise vabariigi aega, aga ajalugu ju kordub - ja kui täpselt veel kordub, eriti halvem osa!
Olen kogu seda ajaloolist tausta ennegi korduvalt lugenud ja kaotanud oma austuse muidu väga austatud Konstantin Pätsi vastu, aga siin olid needsamad faktid koos ja õiges järjestuses ja puust ja punaseks.
Seesama hüsteeriline madin rahvuslaste ehk vapsidega, nagu neid kutsuti - noh, seesama, mis praegu EKRE suhtes toimub.
Seesama poliitikute koostöö rahaga - tolles näidendis (ja eelmises vabariigis) esindas seda "Puhk ja Pojad", kes endale kasulikumaid parteisid kinni maksis ja muidu toetas.
Seesama poliitikute omavaheline vingerdamine, kasuahned kokkulepped vastandlike ideoloogiatega parteide vahel, üksteise võlgade ja pankrottide riigi kaela maha kirjutamine, "eesmärk pühendab abinõu".
Praegu oleme meie oma ajaga enam-vähem esimese ja teise vaatuse vahepeal. Ja see teine vaatus läheb kohati jubedaks - rahvuslaste mahasurumine, vapside massilised arreteerimised ja sõjakohtu alla andmised, nende eestvedaja A.Sirk-i põgenemine ja atendaat Luksemburgis (sõjakohus aastal 1934 - jah, ideeliste eestlaste nälkjaks surumiseks tuli välja kuulutada sõjaseisukord ehk kaitseseisukord, nagu seda tol ajal nimetati!)
Ja siis - vene baaside sisselubamine ja Pätsi suuresuulised kinnitused, et venelased on kultuurne ja korralik rahvas, küll nad oma lepingut punktipealt täidavad. Ah et need vene lennukid käivad siit meie baasist Soome rahvast pommitamas - no kas meie süüdi oleme, et soomlased ei oska praktilist realistlikku poliitikat ajada! Ah et Puhk, nurjatu, rahastab nüüd hoopis eesti vabatahtlikke sõdureid ja ostab relvi ja varustust ja saadab neid Soome appi venelaste vastu võitlema - et sa lurjus selle kohe ära lõpetad, venelased võivad seda pahaks panna!
Ja siis tuli pimedus.
**********************************************************
Tänud Indrek Harglale. Mu arvamus temast kerkis samm-sammult, kui ta oma jutte alles "Algernonis" avaldas, tõusis kõrgele pärast "French ja Koulu" esimest osa, vajus väheke pärast "Süvahavvat" ja tõusis nüüd jälle kõrgustesse.
Ja muidugi kogu see näitlejate ansambel kõrgel tasemel nagu alati, lavastus usutav ja mõjuv.
Üldjuhul ma teatris ei nuta, näiteks Savisaare surm jättis mu väga külmaks. Aga seekord läksin välja, pisarad silmis.
Soovitan väga, soovitan kõigile - kasvõi selle meie eelmise vabariigi ajaloo teadasaamiseks. Minuvanused inimesed seda koolis ju ei kuulnud.