Raamatuid on tööl ca 500 peamiselt erialast, kodus arvatavasti kuskil 4000-5000 igasugust (umbes pooleks ilukirjandust ja muud, neist ca pooled nõukogude ajal välja antud), maal ca 200 peamiselt kokandust-aiandust ja jooksvat lugemist. Raamatute nägemine inspireerib, seepärast meeldib neid koju osta. Samuti olen ülima mõnuga maavillane ja kodukana kui ainult võimalust antakse :). Pole midagi paremat kui maakodusse jõudes tõmmata kummikud jalga, teksad ja kampsun selga ja minna vaatama, mis aias kasvanud, seejärel väike söök ja vein ning tugitooli raamatut lugema....

Minu elamine on suht kitsas ja sellepärast olen pidanud oma raamatuid ära andma. Kodus on põhiliselt need raamatud, mida ma väga, väga hindan ja need, mida ma igapäevaselt kasutan. Ostan raamatuid harva ja seda just ruumipuudusel, aga ka rahaliselt pole otstarbekas osta raamatuid lihtsalt seisma. Eelistan romaane, elulugusid jms ühekordset lugemist, laenutada raamatukogust.

Minul vanemate kodus ja maal on kokku ma arvan umbes 200 raamatut. Paljud minu enda raamatud on vanemate juures, kuna seal on ilus suur seina täis raamaturiiul kuhu need kenasti mahuvad ja ei sega kedagi. Enda korteris hetkel nii pisike raamaturiiul ,et seal ainult need raamatud , mida vb ka teistkorda loen. Kuid lähiajal on plaan oma koju ehitada seina suurune raamaturiiul,et saaks kõik raamatud , mida tahan vanemate juurest ära tuua ja ka osta juurde raamatuid.

Ma olen väga suru raamtute sõber loen palju. Koduses majapidamises pigem on endal sellised teosed mida saab mitymeid kordi lugeda või raamatud mis tõesti väga südamelähedased. Pigem aiandus raamatud, tainmekasvataus,korrrastus, käsitöö, psüühholoogia ja kokandus, kuid on ka terve jhunnik raamatuid , mis on ilukirjanudse valtkonnas.


Mul on ehameel lugeda, et ka tänapäeval on inimestel veel raaamatuid kodus ja inimesed ikka peavad lugemist oluliseks.

Tuhandeid . . . vanemad alustasid, nüüd on järg minu ja mu laste käes.
Näiteks on meil alles ema lapsepõlve lasteraamatud nagu Miia-Milla-Manda, Jänesepoeg To-Too, Metsatalu vaprad loomad ja veel paarkümmend eestiaegsetest sarjadest "Targad tähed" ja "Looduse lasteraamat". Isa poolt rohkem mõned poiste raamatud, kokku köidetud huumoriajakiri "Meie Mats" ja muud sihukest.

Ema ostis nooruses "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja, isa "Maailm ja mõnda" ja muud põnevat.
Vanaisa kolis vanaks jäädes meile, temalt on hulk kogutud teoseid - Vilde, Luts, Jakob Mändmets, Kitzberg, Kreutzwald jt.

Koos minu ostetuga on vähemalt 30 jooksvat meetrit, kui külg-külje kõrval riiulisse panna.
Nende hulgas pole ühtegi, mis päris lugemata oleks. Jah, minu poolt on lugemata sellised nagu Sepatööde käsiraamat, Fotograafia käsiraamat jms spetsiifilised teatmeteosed. Ja muidugi ka Tolstoi kogutud teosed - aga neid lugesid ema ja vanaema mõlemad.

Õnneks on tolle ajastu tippsarjast, Stalini preemia laureaatidest, meil vaid kaks raamatut - "Peeter Esimene" ja Polevoi "Jutustus tõelisest inimesest". Mõlemad on omamoodi huvitavad ja ära visata ei raatsi.

Kuna mu rahaline seis on vilets, siis põhimõtteliselt ostan vaid neid raamatuid, mida loevad meie peres vähemalt kolm inimest. Üldjuhul on need siis mina ja vähemalt kaks minu poegadest. Ülejäänu laenutan.
Vahel olen ka reha otsa astunud - näiteks selle kuulsa "Videviku"-saaga esimese osa tõin koju, lugesin ära, ja siis teatasid pojad poole lugemise pealt, et nemad seda ei loe, see on liiga emo. Nojah, järgmised osad ostsin siis ingliskeelsena pehmete kaantega, sest need on oma kolm korda odavamad kui eestikeelsed.

Üritan enam mitte osta, aga alati tekib olukord, kus kirjastused annavad välja mingi kümmekond huvitavat raamatut kuus, mina passin Rahva Raamatu netipoe 15% allahindlust ja ostan neist rahaliste südametunnistuse piinadega ühe või harva ka kaks . . . allahinnatud raamatute hulgast nopin veel paar tükki . . . siis nopib mõni poeg ka mõne . . . ja nii see läheb.

Varem oli parem, minu töökoha üle-50-test naisterahvastest kolmveerand luges samu raamatuid, saime koopereeruda - üks ostis ühte sarja, teine teist. Näiteks ülemus ostis Troonide mängu ja Komarri lugusid, mina Maalingutega meest ja Terry Pratchettit, muid ulmekaid ostsime läbisegi. Viisime ka koju peredele lugeda. Nüüd on teised pensionile läinud, olen ainus sellest raamatuklubist.

Ja veel üks totter nüanss - mõjuvad nii geenid kui kasvatus. Üks poegadest võttis pärast kooli end töötukassasse arvele (üle paarikümne aasta tagasi!) ja hakkas saama pisikest töötu abiraha. Kui esimese summa kätte sai, läks sellega otse raamatupoodi ja tuli koju virna raamatutega.
Teised poisid tulid kohe raamatuid üle vaatama ja endale rabama ja kommenteerisid – on meil alles imelik vend! Teised normaalsed mehed ostavad töötu abiraha eest ikka õlut või viina, aga tema ostab – raamatuid! Ei julge teistele tuttavatele rääkidagi sellest, hakkavad meie pere üle naerma!