Tuhandeid . . . vanemad alustasid, nüüd on järg minu ja mu laste käes.
Näiteks on meil alles ema lapsepõlve lasteraamatud nagu Miia-Milla-Manda, Jänesepoeg To-Too, Metsatalu vaprad loomad ja veel paarkümmend eestiaegsetest sarjadest "Targad tähed" ja "Looduse lasteraamat". Isa poolt rohkem mõned poiste raamatud, kokku köidetud huumoriajakiri "Meie Mats" ja muud sihukest.
Ema ostis nooruses "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja, isa "Maailm ja mõnda" ja muud põnevat.
Vanaisa kolis vanaks jäädes meile, temalt on hulk kogutud teoseid - Vilde, Luts, Jakob Mändmets, Kitzberg, Kreutzwald jt.
Koos minu ostetuga on vähemalt 30 jooksvat meetrit, kui külg-külje kõrval riiulisse panna.
Nende hulgas pole ühtegi, mis päris lugemata oleks. Jah, minu poolt on lugemata sellised nagu Sepatööde käsiraamat, Fotograafia käsiraamat jms spetsiifilised teatmeteosed. Ja muidugi ka Tolstoi kogutud teosed - aga neid lugesid ema ja vanaema mõlemad.
Õnneks on tolle ajastu tippsarjast, Stalini preemia laureaatidest, meil vaid kaks raamatut - "Peeter Esimene" ja Polevoi "Jutustus tõelisest inimesest". Mõlemad on omamoodi huvitavad ja ära visata ei raatsi.
Kuna mu rahaline seis on vilets, siis põhimõtteliselt ostan vaid neid raamatuid, mida loevad meie peres vähemalt kolm inimest. Üldjuhul on need siis mina ja vähemalt kaks minu poegadest. Ülejäänu laenutan.
Vahel olen ka reha otsa astunud - näiteks selle kuulsa "Videviku"-saaga esimese osa tõin koju, lugesin ära, ja siis teatasid pojad poole lugemise pealt, et nemad seda ei loe, see on liiga emo. Nojah, järgmised osad ostsin siis ingliskeelsena pehmete kaantega, sest need on oma kolm korda odavamad kui eestikeelsed.
Üritan enam mitte osta, aga alati tekib olukord, kus kirjastused annavad välja mingi kümmekond huvitavat raamatut kuus, mina passin Rahva Raamatu netipoe 15% allahindlust ja ostan neist rahaliste südametunnistuse piinadega ühe või harva ka kaks . . . allahinnatud raamatute hulgast nopin veel paar tükki . . . siis nopib mõni poeg ka mõne . . . ja nii see läheb.
Varem oli parem, minu töökoha üle-50-test naisterahvastest kolmveerand luges samu raamatuid, saime koopereeruda - üks ostis ühte sarja, teine teist. Näiteks ülemus ostis Troonide mängu ja Komarri lugusid, mina Maalingutega meest ja Terry Pratchettit, muid ulmekaid ostsime läbisegi. Viisime ka koju peredele lugeda. Nüüd on teised pensionile läinud, olen ainus sellest raamatuklubist.
Ja veel üks totter nüanss - mõjuvad nii geenid kui kasvatus. Üks poegadest võttis pärast kooli end töötukassasse arvele (üle paarikümne aasta tagasi!) ja hakkas saama pisikest töötu abiraha. Kui esimese summa kätte sai, läks sellega otse raamatupoodi ja tuli koju virna raamatutega.
Teised poisid tulid kohe raamatuid üle vaatama ja endale rabama ja kommenteerisid – on meil alles imelik vend! Teised normaalsed mehed ostavad töötu abiraha eest ikka õlut või viina, aga tema ostab – raamatuid! Ei julge teistele tuttavatele rääkidagi sellest, hakkavad meie pere üle naerma!