Käisin hiljuti üle pika aja teatris, Draamateatris siis. Ja pehmelt öeldes olin shokis riietuse stiili koha pealt. Kas tõesti nii naistel kui meestel ei ole kodus paar viigipükse või mõnda pidulikumat pluusi, jakki. Teksapüksid, väljaveninud kodu dzemper, kleit millel ei ole suurt materjali ei üleval ega allpool kõlbaks healjuhul ööklubisse on see siis tõesti teatris käimise stiiliks kujunenud.
Ei arvagi, et peab viimase peal üles puhvitud olema ja ei tea mis aga no ma ei tea kus siis veel ennast natukenegi üles lüüa kui teatris.

See oli kole ja mage vaatepilt aga teater ja etendus oli vinge :)
No need teksapüksid ma ei saa sellest ikka üle...

jumal kel on aega praegusel kiirel ajal kodus riietumas käia töölt, ikka otse ja teksades, ma ka käin just nii, kingad on muidugi ikka kaasas aga teksad on sel hooajal hitt, niiet tuleb end moega kurssi viia.kui pealpool on pitsrüüzidega valge pluus, siis väga ilus.

Oma asi mida seljas kantakse-peaasi,et etenduse ajal kedagi ei sega.

Ma käin nii sagedasti teatris,et minu jaoks näiteks ei ole see enam ammu mingi jube pidulik koht kuhu haruharva sattuda ja mille jaoks peab ikka mitu tundi varem ettevalmistusi tegema hakkama.
Ja etenduse ajal unustan enamasti üldse enda ümber istuvad inimesed ära-olgu nad või alasti-nii et mind nende riietus ei morjenda.

Ei mõista mitte, miks inimesed ei taha ennast sättida. Aga mis on see üritus kuhu võiks siis pidulikumalt minna ma ei saa aru. Pulma või???? Ja palju neid pulmigi meil tänapäeval on.
Teate ja kui mõtlema hakata siis noored käivad meil ööklubis ka pidulikumalt riides kui teatris näha oli.
Et nagu ööklubisse sätendavad topid bling bling on ok nagu läheks ei tea, mis galale aga teatrisse midagi pidulikumat selga panna ei kõlba või!!!

Miks peab ostma teatripileti selleks, et minna võõraste inimeste seljas olevaid riideid vaatama? See lühike vaheaeg, mil sa võid teisi näha, istu lihtsalt paigal ja pane silmad kinni.

viigipüksid on koledad ju.

no minu meelest lähen teatrisse etendust vaatama,mitte teisi inimesi saalis,ööklubisse lähen aga ennast näitama ja tantsima.

mA EI TEA, Tartus Vanemuises on valdav enamus publikust pidulikult riides.

Pidulikumalt sätivadki enamasti need end riidesse, kes harva teatrisse satuvad. Kui iga nädal peale tööd mõnd etendust tahad vaadata, siis lähedki otse töölt.

Ei satu teatrisse sugugi harva ja tihti lähen sinna ka otse pärast tööd. Minu jaoks on siiski teatrisseminek sündmus ja austusest nii näitlejate kui ka teiste teatrikülastajate vastu ei lähe kunagi veninud kampsunis või -teksapükstes. Ka töörõivast on mõne väikese lisandiga võimalik teha veidike pidulikumaks. Kindlasti ei lähe keegi sinna teiste riideid vahtima, kuid ometigi ju riivab silma hoolimatu (räpakas)riietumine. Paraku oleme sotsiaalsed olendid ja ei ela üksi omas urus.

Lausa räpakaid inimesi pole ma küll kunagi teatris näinud. Vahel on tõesti teksapükstes ja kampsunis, aga on suur vahe lihtsalt kampsun või veninud kampsun.

Ma ei tea-ehk olen kiiksuga,kuid mulle isiklikult seda enese sättimise soont ei ole tõesti antud.
Otse loomulikult ei lähe ma nt.kulunud teksade ja veninud kampsuniga,kuid poest mingit tõeliselt sobivat riietust valima hakates tuleb pigem nutt kurku ja paanikahoog peale,enne kui midagi meeldivat ja sobivat leian.
Vat ei oska endas naist ja endale sobivaid riideid üles leida,mis sest et vanus juba nii kõrgele kerinud,et võiks juba nagu osata.

Aga seda olen ka ise tähele pannud,et just koolinoored enamuses tulevad teatrisse kasvõi räbalates,kuid kuskile läbule minnes lüüakse end viimseni üles.

Ma käin ka teatris nii tihti, et see riiete teema on igasuguse aktuaalsuse minetanud. Mõnikord pole hommikul meeleski, et õhtul teater, nii et vahel olen ka teksades käinud ja üldse ei põe!

Eks teemaalgataja üllatust võib mõista, vanemad meid nii kavatasid ja eks vanemad inimesed käisidki teatris väga pidulikult.
Aga ajad on muutunud, teater on muutunud. Vanasti oli teater reeglina nädala lõpus, siis oli loogilisem end üles sättida. Nüüd nädala alguses ja keskel, inimesed lähevad tihti otse töölt, ei jõua enam koju end sättima.
Käin teatris korra kuus ja olen ka aja jooksul oma riietumise tunduvalt vabamaks lasknud. Seelikut, kleiti ei kanna eriti, käingi rohkem pükstega. Teatrisse sobitan siis kas viigipüksid jakiga või velvetist vabaajapüksid džempriga või jakiga. Ja üldse ei põe. Vaatan rahulikult ka neid, kes kampsuni ja teksastega käivad - peaasi et ikka käivad teatris ja saavad kultuurist osa rohkem kui töö või kodus arvuti taga istudes.
Ja kui noor inimene tuleb otse koolist, trennist, huviringist õhtul teatrisse, siis olgu tal pealegi jalas tossud, teksad.

Loen ennast ka nooreks inimeseks, aga sellegipoolest ei käi teksadega teatris. Töö juures ei kanna meil keegi teksasid, nii et otse töölt teatrisse minnes ei ole ka probleemi. Samas olen ma kaugel sellest, et soengu ja ülipiduliku riietusega vaeva näha (tuleb sedagi ette, aga harva). Viigipüks, vähe viisakam pluus-džemper ja kammitud juus on minu jaoks piisav. Mõneti saan ma aru ka teemaalgatajast, kui ikka hakkab silma mõni eriti räpaka olemisega isik, siis on kahju, et mõnedel inimestel üldse ei ole respekti ümbritsevate suhtes.

Teatriskäik ei ole enam see sündmus, mille üheks osaks oli ka vaheaegadel enese näitamine ja teiste vaatamine. Siiski, respektist kaaskodanike (ja eelkõige iseenda) vastu ei lähe ma kuhugi avalikku kohta lohaka välimusega. Ja niipalju pean etiketist kinni, et teada, mida, millal ja kuhu selga panna. Ma ise ei tunne ennast hästi nn 24/7 üht ja sama riietust kandes. Aga arvan, et erilisematel sündmustel - esietendus, juubeli- etendus jne poleks küll liiast veidi pidulikum välja näha.

Mida teatrirahvas ise publiku riietusest arvab?

Teatriinimesed ise käivad väga koduses riietuses etendusi vaatamas, nii et vaevalt nemad eeldavad üleslöödud publikut.

Kui anda teatrirahvale valida kahe variandi vahel:
1)nn."kaltsakas",kes vaikselt jälgib,saab aru mida talle näidatakse,tunneb asja vastu huvi ka ja lisaks näeb näitlejas ennekõige inimest
2)või siis üles löödud tüüp,kes enne etenduse algust helistab tuttavatele ja ütleb,et "issand-issand aga ega ma ei teagi mida ma nüüd vaatama tulin" ja lisaks vastab etenduse ajal iga natukese aja tagant pinisevale telefonile(kuigi etenduse alguses PALUTAKSE kõigil see riistapuu välja lülitada)ning ohkab tüdinult ja rähkleb ja vahib kella ja lõpuks paneb täie auruga vaheajal minema,sest elu eest naerda ei saanudki,

...siis meeldiks teatrirahvale vast see esimene rohkem.

Milleks nii vägivaldne liigitamine viimase kommenteerija poolt?
Et kõik, kes julgevad viisakalt riidesse ennast panna on automaatselt pealiskaudsed "moe pärast" teatris käijad?

Ja kaltsakad, boheemlase välimusega on jube sisukad teatriinimesed?

Lausa nõme lugeda sellist liigitamist.

Vanasti nimetati enda viisakalt riidesse panemist elementaarseks viisakuseks ehk teisisõnu etiketiks, kirjutamata ja kirjutatud reegliteks erinevate ürituste jaoks.
Austa teisi, eeskätt näitlejaid.
Ma käin ka tihti teatris (ca korra kuus) ja ei ole mingi probleem võtta kaasa tööle mõni pidulikum särk/püksid või panna juba hommikul nt seelik selga. On väga raske või?

Ikka täiesti arusaamatud on sellised matsid, kelle ainuke argument on "mul on mugav ja pole teiste asi"

Kui kutsutakse Vabariigi aastapäeva vastuvõtule, siis loivate ka oma adidase tossudes ja teksades kohale, sest teil on mugav ja oluline on siiski teie suur hing ja hellad käed, mitte välimus ja riietus?

Mind häirib hoopis see, et teemaalgataja ei vaevunud kirjutama eesti keele reeglite järgi, aga see, mida inimesed teatris seljas kannavad, on tohutuks probleemiks. Kahju.
Teemast endast. Näitlejaid ei huvita, mis publikul seljas on. Rohkem huvitab näitlejaid see, kuidas etendusest aru saadakse ja et keegi etendust oma oskamatu käitumisega ei häiriks.

Kunagi ammu-ammu juhtus veel tollases Noorsooteatris järgmine episood Nüganeni lavastatud "Romeo ja Julia" etendusel: Julia (Katariina Lauk) peksis raevukalt jämedat kanepist köit vastu posti tekitades lendlevat tolmu. Selle peale kargas üks "viisakalt" riietunud proua toolilt ja teatas keset etendust kõval häälel, et kui oleks teadnud, et seal niimoodi tolmutama hakatakse, oleks ta pannud teised riided selga.

Olen ka tihe teatrikülastaja, aga pole küll kunagi mingeid kaltsakaid teatris kohanud! Dressidest ja Adidase tossudest rääkimata.

Rahune. Ja lõpeta see inimeste passimine ja judgimine. Ma käin ka ikka suht vägagi tihti teatris ega näe probleemi nt nädala sees otse töölt minna KORRALIKUS teksas ja pluusis (väike lips ees) või normaalses mitte-väljaveninud kampsunis, puhas pluusikrae peal. Rahvusooperisse of course alati valge särk ja lips ja lakk-king. Üldiselt aga - minu jaoks dikteerib traditsioon ka riietust - ooperit või sümfi kuulan muidugi vastavalt üleslööduna - aga suvalist linnateatri või draamaka etendust, eriti tööpäeva õhtul, vabanda väga, ma vaatan teksades.

Vabandust,et nii valesti minu "vägivaldset" liigitamist mõistsid:tõin enda meelest lihtsalt väikese näite vastuseks ühele eelnevale kommijale.Ma pole küll teatriinimene,kuid väga sage käija ja olen enda kahe näite jaoks piisavalt seda va materjali hankinud.
Kahjuks kurb kuid tõsi-mul on näiteks üheaegselt ette jäänud jubedates kaltsudes teismeliste poiste bande(arvatavasti mõne turvakodu kaudu teatrisse tulnud) ja imeilusasti riides kenad daamid-aga kui nende kahe täiesti erineva leeri käitumist etenduse ajal võrrelda,siis olid vähemalt need lapsed ,hoolimata oma nigelast garderoobist, igaljuhul parema lastetoaga.
Või kui minust ühel pool istusid lihtsas riietuses noortepunt ja teisel pool pidulik sama vanusegruppi kuuluv paarike.See viimane oma sahmimise,sosistamise,hädaldamise ja tüdinud ohetega ajas mul küll s...keema.

Draamateatris olen just teismelisi näinud sätitult ja pidulikult riides. Ilmselt on neil vähe kohti, kus kanda piduseelikut/kleiti, kontskingi. Ise on nad alati nii elevil, vahva vaadata. Ja need väljaveninud kampsunites ja võidunud teksades tüübid on ikka suures vähemuses, enamasti on inimesed kenasti riides ja hoolitsetud. Kusjuures oleneb ka tükist milline publik saali tuleb.

Riietust mina ei pea kuigi tähtsaks, aga tahaksin siia üles tähendada, et viimasel ajal (olen sage teatriskäija) on minu lähedusse saalis tihti juhtunud paarikesi, kes tunnevad ennast nagu kodus teleka ees - vestlevad ja jagavad omavahel muljeid kogu etenduse jooksul. Varasemast ajast nagu ei mäleta. Kas on mingi uus kiht inimesi hakanud teatris käima? On ju tore, kui inimesed on lähedased ja tunnevad vajadust iga viimast kui mõtet ja emotsiooni jagada, aga see pidev sosistamine on väga häiriv naabritele!

Tähelepanelikud inimesed siin. Mina, mats, olen kah korra iga kuu või kahe järel teatris käinud, kuid mäletan ainult näitlejate kostüüme, kaasvaatajate omad pole mitte meelde jäänud . . .
Hoopis teine lugu oli kolmkümmend aastat tagasi Moskva Suures Teatris käies, vaat sinna tulid inimesed tõesti ennast näitama. Selleks tuldi kohale vähemalt pool tundi enne etenduse algust, võib-olla varemgi, polnud võimalust kontrollida. Saime piletid uksetaguselt hangeldajalt ja astusime sisse kakskümmend minutit enne etenduse algust, ja siis tegi garderoobitädi meile noomituse nii hilja tulemise eest. Meie, juhmid eesti koolinoored, ei taibanud algul, milles asi - kakskümmend minutit on ju terve igavik riidest lahti saamiseks ja koha ülesotsimiseks. Ja siis nägime, et olimegi viimased - kogu see rahvas jalutas pidulikult fuajees ringiratast, rind uhkelt ees ja nina taeva poole, või seisis puhvetisabas šokolaadikomme ühekaupa ostes. Brokaatkleidid ja ülestupeeritud rullsoengud, kilisevad ordenirivid rinnas ja kuldhambad säramas. Sõrmused igas sõrmes, pikad kõrvarõngad, käevõrud, kaelaketid - kilode kaupa kulda tillukeste kivikestega. Vaat seda pilti kannan ma endas ilmselt surmani . . . ja midagi vähemat mu tähelepanu enam ei tõmba.

Näitlejatel pole loomulikult sooja ega külma sellest, mis publikul seljas, see on pigem igaühe enesetunde küsimus, kuidas ta end hästi tunneb. Mul selline vanaaegne harjumus, et pidulikumale sündmusele, milleks teatriskäik ka kahtlemata on, vastasel juhul võiks saal olla ju ka nagu bussijaamas näiteks, panen ikka veidi "paremad" riided selga. Etikett ikkagi - mida kanda ja kus, päeval, pärastlõunal, õhtul, ja muidugi sõltuvalt nädalapäevast. Ma ei saa aru, kuidas see mõnele nii suureks probleemiks on? JA see ei tähenda suguggi "rullsoengut ja brokaati". Tihti saab ka päevakostüümi lihtsalt mõne nutika lisandiga pidulikumaks muuta. Mis selles taunimisväärset on?

teatritöötajaid ei huvita publiku riided. publikul endal on lihtsalt viisakas hea välja näha. teatritöötajaid häirib see,et tullakse õuest pori seest ja (üldjuhul on ju vaipkate) pärast seda pori ja soppa on kole (ning tikkkontsadel kõndijatel ka ebameeldiv).Võiks vahetada jalatseid või korralikult puhastada enne.
Teatritöötajatele ei meeldi,et lapsed ei oska kõndida ja viskavad prahi maha,et noored ei oska vaikselt olla, vaid seisavad või istuvad suvalistes kohtades ja lõugavaad (see häirib ka teisi tavakülastajaid)Mõnikord on kahju,et järjest vähem teavad noored eetikast, esteetikast, etiketist ja viisakusest...

Mina naudin enda sättimist mingi ürituse tarbeks. Iga koha jaoks on olemas sobilik väljanägemine ja mulle meeldib riietuda vastavalt kohale. Siis tunnen end kõige paremini. Ei pane matkale kontsakingi ega ööklubisse või peole minnes dresse selga.

Teatri jaoks (kasvõi peale tööd) ikka kodus dušši alt läbi, puhtad-triigitud pidulikud riided selga, sobivad ehted ja käekott, kingad kaasa. Ja seda ka siis, kui tööpäev lõpeb 16.45 ja etendus algab 18.00. Panen kõik eelmisel õhtul valmis. Ja kui pean otse töölt minema, siis panengi kontorisse pidulikumad riided selga. Ei võta ju tükki küljest.

Mul on siis selline kiiks. Ja niimoodi saan ka etendust kõige paremini nautida. Minu tütardelegi meeldib, et lisaks toreda etenduse vaatamisele saavad nad sinna minnes ilusad riided selga panna, peokingad jalga panna ja tunnevad siis ennast pidulikumalt. Näen, kuidas ka nende käitumine veidi rahulikumaks ja viisakamaks muutub ja nad ennast naudivad.