Mina tahaks siiski öelda (mõnedele kommenteerijatele), et päevikuteksti tuleb võtta mõnevõrra teises kontekstis: AP kurdab päevikule, kui on raske. Aga ta nimetab ka väga tublisid inimesi, ta nimetab noori, kes on andekad ja keda kiidab. Ta kiidab seal väga paljusid inimesi.
Astrid Reinla retsensiooni kohta kirjutas ta, et kahjuks ei olnud sel erilist sisu, tegu ega nägu - st. ta ei kirjutanud midagi halvasti Astrid Reinla kohta, vaid et tundus, et oli tellitud, seega ei saanud tõsiselt võtta. Ta ei öelnud Astrid Reinla kohta muidu halvasti.
Päevikut välja andes ta ka nähtavasti teadis, mis sellest tuleb ja et seda paraku hakatakse paljude poolt just poriloopimisena võtma - aga mida pole kirjas, seda pole olnud, nagu ta ütleb eessõnas. Seega ta valib, et saagu inimesed teada, kuidas asjad käisid. Enamus lugejaid ei tea neid inimesi enam nimepidi, tähtsam on teada, kuidas eestlased ise endile nõukogude ajal tegid - mitte hakata looma uut müüti, et kõik eestlased hoidsid kokku ja venelased intrigeerisid. See müüt on väga kerge tekkima.
Miks ta ära ei tulnud? Ta kirjutab ikka ja jälle, kui huvitav on ta töö, eriti siis, kui see sujus tugeva uurimisrühma toel. Ta kirjutab ju ka eessõnas, et tal ongi tegelikult sellest ajast ikkagi helged mälestused. Kuivõrd aga (mida pole kirjas, pole olnud) mingid lood tuginevadki pigem tugevamate jutustustel, siis on mõtet enda pool vähemalt ära rääkida. Kuigi tõsi, raske lugemine, ja AP ei ole rumal - ta teadis, mis energiat ta selle raamatuga maailma paiskab. Aga teos on siiski (kahjuks) väga oluline.
Aitab inimestel aru saada, et tänapäeval võiks vähem viriseda, sest lausülekohut on siiski vähem. Ja kui on - tee, mis sulle kõige rohkem meeldib, siis elad kõik üle. Nagu mu sõber kunagi ütles samas kontekstis (et tuleb teha seda tööd, mida ülekõige armastad): "Igal pool on vähe raha ja närused inimestevahelised suhted". Nii on.