to eelmine: siiski on ka kolmas võimalus, neutraliteet. Olen ise parajas ussipesas töötanud ja suutnud neutraalseks jääda. Muidugi nõuab see väga tugevaid närve, kannatlikkust, vaoshoitust ja empaatiavõimet.

Neutraalne e. ükskõikne? Mina sain raamatust aru, et A. Paju püüdis ka neutraalne olla, aga keegi ei lasknud. Kui sulle selga ronitakse, kaua sa ikka teist kukil kannad?
Muidugi on kergem kui valid, kelle poole hoiad. Paju ei olnud selline tüüp, ta tahtis ainult tööd teha ja et ta rahule jäetaks. Täiesti inimlik soov, aga kui sa oled koos huntidega, siis pead nendega koos uluma. Alati on teistsuguseid inimesi taga kiusatud, ega see praegugi teisiti pole. Kõik seavad ju ennast esikohale ja nende teine siht on ülejäänute elu kihva keerata

Neutraalne ei ole ükskõikne, vaid see, kes põhimõtteliselt pooli ei võta. Mind ei jätnud need tülid ja intriigid sageli külmaks, aga keeldusin neis osalemast. Ei ole vaja alati koos huntidega uluda. Kuid selle taktikaga juhtub sageli, et hundikari ulub hoopis sinu vastu, ja sellega toimetulemine ongi kõige raskem. Igaüks ei suuda alati rahulikuks ja professionaalseks jääda, samuti on oht seda kõike sissepoole elades lihtsalt läbi põleda.

"samuti on oht seda kõike sissepoole elades lihtsalt läbi põleda"

vaat seepärast ongi targem siiski pool valida :)
Elada tahad ise ka. Võib püüda olla neutraalne, võib ka lihtsalt ära minna, eskapism on kunstielus moeasi lausa, samas pange tähele, eskapism ei ole seal mitte äraminek, vaid enda mingil uuel moel maksmapanek.
Sa võid neid võimalusi proovida, aga laias joones valid sa siis ikka poole, mis tähendab, et sa ikkagi nö tõukled kuskil, päris tühja kohta ju ei lähe, aga tõuklemine käib igal pool. Paremini elab ikka see, kellel on treenitumad küünarnukid, ja kurvaks jäävad need, kelle küünarnukid liiga õrnakesed on.
Ja paras paradoks ka kohe kohal: kõige kõvemini karjuvad oma õrnadest küünarnukkidest alati need, kes kõige agressiivsemalt tõuklevad :)

See on suhtumise küsimus. Minu meelest on ka pooli valides oht läbi põleda, siis hakkavad lihtsalt need intriigid sind närima.
Mina suutsin seal püsida nii, et fookuses oli ainult töö, ja intriigid ei jätnud mitte ainult väliselt külmaks, vaid tegelikult oli ka täiesti ükskõik nendest tädikestest. Muigasin endamisi ja ajasin oma rida edasi.
Oli küll üks väga hull periood, kui mind edutati. Siis tulin küll vahel pisarad silmis koju. Aga elasin üle ja muutusin tugevamaks :)

on saatusest troostitum olla lilleke pasameres :)

pilveke:

on au tunda üht teist staažikat teadusenaist ja tema jutt on laias laastus ka: kõige tublim töörügaja on olnud tema, tema tehtud avastused on olnud olulised ja tähtsad. Tunnustuse on ta ära teeninud ja teda võiks rohkemgi tunnustada. Teised (eriti need, kes on teda kritiseerinud või pole tema avastusi tähtsustanud ja läinud teist rada) on aga rumalad või pahatahtlikud. Ja oma positsiooni on nad saavutanud sahker-mahkerdades, tänu sellele, et nad on MEHED või siis tänu neile, kes on nii rumalad, et hindavad nende tühist tegevust ja tühiseid avastusi.

Lugedes su kommentaari, tuli tuttav ette lihtsalt…

Eks igaüks esitab oma subjektiivset arvamust endast, oma tööst ja teistest. Ka mälestusteraamatuis on see nii, vaidlust vastaspoolega seal ju pole.

Pole AP päevikut lugenud, kuid kui võtta näiteks kasvõi Elo Tuglase Tartu päevikud või näiteks Vaino Vahingu oma, siis neis kõigis on juttu tolle ajastu inimestest, keda me täna teame ning kelle andeid ja saavutusi ära märgitakse. Päevikutest saab aga üksjagu lugeda nende inimeste püüetest saada supikausi ääres parem koht (tunnustus ja raha).

vahel mind lihtsalt vapustab, mil määral võetakse "puhta tõe" pähe igasugust kirjapandud sõna (mitte et mul A.P. kohta midagi paha öelda oleks või et ma iial mõnd Atko Virut jumaldanud oleks, mind üldse hädavaevalt huvitab, kes see kärss õieti oli!
Minu arvates tuleks igasuguseid mälestusi jms lugeda mingi mõnusa reservatsiooniga... igal juhul mitte võtta hoobilt üle kõiki seisukohti, mis seal kirjas, vaid lihtsalt kui teise inimese kirjalikku ärakuulamist.
Ega me kohtus ole - aspekt "kuidas asi oli" peaks nagu kergelt kõrval seisma...

Elo Tuglas ja Panso olid ka väga lahedad lugeda, aga praegu on mu eriliseks lemmikuks Ristikivi - päriselt ka!

Eks see ole iga lugeja enda otsustada, mis ta sellest raamatust endaga kaasa võtab või mida õpib. Õnneks olen mina saanud kõikidest raamatutest mida loen ikka midagi kasulikku. Nii ka A.P raamatu puhul.

Mina tahaks siiski öelda (mõnedele kommenteerijatele), et päevikuteksti tuleb võtta mõnevõrra teises kontekstis: AP kurdab päevikule, kui on raske. Aga ta nimetab ka väga tublisid inimesi, ta nimetab noori, kes on andekad ja keda kiidab. Ta kiidab seal väga paljusid inimesi.

Astrid Reinla retsensiooni kohta kirjutas ta, et kahjuks ei olnud sel erilist sisu, tegu ega nägu - st. ta ei kirjutanud midagi halvasti Astrid Reinla kohta, vaid et tundus, et oli tellitud, seega ei saanud tõsiselt võtta. Ta ei öelnud Astrid Reinla kohta muidu halvasti.

Päevikut välja andes ta ka nähtavasti teadis, mis sellest tuleb ja et seda paraku hakatakse paljude poolt just poriloopimisena võtma - aga mida pole kirjas, seda pole olnud, nagu ta ütleb eessõnas. Seega ta valib, et saagu inimesed teada, kuidas asjad käisid. Enamus lugejaid ei tea neid inimesi enam nimepidi, tähtsam on teada, kuidas eestlased ise endile nõukogude ajal tegid - mitte hakata looma uut müüti, et kõik eestlased hoidsid kokku ja venelased intrigeerisid. See müüt on väga kerge tekkima.

Miks ta ära ei tulnud? Ta kirjutab ikka ja jälle, kui huvitav on ta töö, eriti siis, kui see sujus tugeva uurimisrühma toel. Ta kirjutab ju ka eessõnas, et tal ongi tegelikult sellest ajast ikkagi helged mälestused. Kuivõrd aga (mida pole kirjas, pole olnud) mingid lood tuginevadki pigem tugevamate jutustustel, siis on mõtet enda pool vähemalt ära rääkida. Kuigi tõsi, raske lugemine, ja AP ei ole rumal - ta teadis, mis energiat ta selle raamatuga maailma paiskab. Aga teos on siiski (kahjuks) väga oluline.

Aitab inimestel aru saada, et tänapäeval võiks vähem viriseda, sest lausülekohut on siiski vähem. Ja kui on - tee, mis sulle kõige rohkem meeldib, siis elad kõik üle. Nagu mu sõber kunagi ütles samas kontekstis (et tuleb teha seda tööd, mida ülekõige armastad): "Igal pool on vähe raha ja närused inimestevahelised suhted". Nii on.

Lugesin uuesti nüüd, üle 5 a selle raamatu läbi. Esimesel korral oli mu otsus, et oi, milline kibestunud raamat ja kibestunud inimene... nüüd, teisel korral vaatasin, et on ju ka ilusaid mälestusi ja kenasid kolleege. Ju siis üks või mõned tõrvatilgad rikuvad meepoti, st raamatu.

vaid kommentaare ja teema algatust, et miks selline "musta pesu pesemine".
aga miks see siis "must pesu" on? see on ju elu. miks siis peaks salatsema, keerutama? miks ei või olla aus? miks peaks inetusi varjama, sest nendest rääkimine pole viisakas?
kui inimene kedagi ei laimanud, siis on täiesti õige asjadest nii kirjutada, nagu need on. pealegi tuleb aru saada, et tegemist on päevikuga, kus on ilmselgelt vaid päeviku kirjutaja isiklikud seisukohad ja arusaamised.
igal juhul meeldivad mulle reaalelust lood rohkem, kui väljamõeldised. ehk olen väljamõeldiste lugemise east juba välja jõudnud. reaalne elu on hulga mõtlemapanevam.

mulle ei meeldi teemaalgatus. miks "must pesu"?
mitte "must pesu", vaid ajalugu. selline ongi elu. oli siis ja on ka praegu. lugeja oma tasemest sõltub, kui mõistvalt ta asjadesse suhtub ja mida raamatust välja loeb. kes oskab näha ainult räpasust, kes korjab pärlid üles.
ja siin ühele kommijale, et kivirähk on kõik teised kõrvale lükanud? aga vabanda väga, kivirähk ONGI andekas! ja ongi huvitav inimene. mulle meeldib näiteks kivirähku kuulata ja lugeda. antud juhul näen siin vaid kommija kadedust.
loomulikult leian, et traat ja mutt peaksid olema kooli kohustusliku kirjanduse hulgas. kahjuks teavad tänapäeva noored ikka üsna vähe oma eesti kirjandusest ja kultuurist.
kohtusin eesti keele õpetajaga, kes näiteks ei teadnud, mida tähendab "hiis". vaat sellised õpetavad meil tänapäeval koolis lapsi!
jube, kuhu me jõudnud oleme!