Võib vist teemat värskendada.
Linnateatri Kolm vihmast päeva - ilus sügav tükk inimsuhetest, annab võimaluse kaasa mõelda. Ei sobi inimestele, kelle jaoks on tükk hukas, kui palju naerda ei saa.
Utoopa rannik I ja II (Linnateater ja Draamateater). Meie seltskonna jaoks oli II osa peajagu üle I osast. I osa oli selline jupp siit - jupp sealt, ei tekkinud eriti võimalustki millesse sügavuti minna. II osa oli konkreetselt ühe paari baasil ja nende lugu läks oluliselt rohkem hinge. Minu jaoks olid tegelikult mõlemad tükid liiga klassikalised, aga II osa oli paremini lahendatud.
Linnateatri Offline - soovitaksin noorematele, ehkki tean paljusid 30seid, kellele see meeldis. Tükk ise on netinoortest, kes kohtuvad maamajas ja kus n-ö arvutimäng jätkub. Hinge just ei läinud, minu arust jäi emotsioon kuhugi poole peale, sama viga mis Lantimiskunstnikel (sama lavastaja).
Linnateatri Hamlet - väheseid etendusi viimasel ajal, kus vaheajal ikka palju rahvast lahkus. Hamlet nagu Hamlet ikka iseenesest, lihtsalt kui oled 4 korda erinevaid Hamleteid näinud, siis see enam ikka üldse ei üllata.
Linnateatri Skangpoomijad - jällegi soovitaksin etendust pigem lastele - teismelistele (no sellistele, kelle arvates on jube äge täiskasvanutele vastu astuda mingeid jaburaid sõnu ja tegevusi välja mõeldes). Võibolla 25.a. tagasi, kui eelmine Skangpoomijad tehti, olime meie nii vähe kogenud, et see tundus meile uudse ja fantastilisena aga täna, kui me oleme näinud sadu etendusi, maailma filmikunsti tippsaavutusi ja kehvasid esitusi, siis sedasorti huumor enam kaaa ei kisu. Teine vaatus on muuseas tugevam, vs. esimene.
Neile, kes armastavad postmodernismi, sümboolikat, ridade vahelt lugemist ja selliseid arusaamatuid asju. Neile soovitaksin NO99 Kadunud sõbra juhtumit, Sadamateatri Karjääri. Mulle jäid mõlemad kaugeks ja arusaamatuks.