See on raamat ühest 1914 aastal sündinud naisest, tema elust enne ja peale teist maailmasõda, sõja ajal ning elust Siberis. Väga hea raamat ja hästi kirjutatud. Väga palju annab ka mõtlemisainet. Eriti peaks see huvi pakkuma Ida-Virumaal elavatele inimestele, sest palju on selle kandi elust-olust juttu.

Mulle ka meeldib raamat mitmel põhjusel - ladusalt kirjutatud inimese poolt, kes pole päriselt kirjanik; annab tõetruu pildi tolle ajastu Eestimaast, taluelust ja selle aja poliitikast. Kus oli inimesel ikka elusaatus ja milliseid juhtumisi ja tragöödiaid pidi ta üle elama. Hämmastab selle naise tohutult hea mälu! Mina olen poole noorem, aga üldse ei mäleta, mida see või teine mitukümmend aastat tagasi ütles ega isegi, mida mina selle peale mõtlesin. See paneb mõistatama - kui palju on ta ilukirjanduslikus mõttes juurde "vahutanud"? Vahel tundub, et see on raamatu mõnes kohas isegi liiga venivaks muutnud. Aga inimeste portreteerija on ta suurepärane! Eesti taluperemehe ihnsus ja koonerdamine pole sugugi müüt, nagu raamatust selgub. Olen poole peal ja ootan juba õhtut, et saaks edasi lugeda!

1914 aastal sündinud naine räägib elust enne esimest maailmasõda?

haistan bluffi.

to kütt:jutt oli vist ju ikka teisest maailmasõjast.

ja raamat on tõesti põnev.

Mulle ja emale ja vanaemale - kõigile jättis kustumatu mulje. Mis mälusse puutub, siis just vanaema on mind hämmastanud, kui täpselt tal mõned asjad samamoodi meeles on. Ta ise ütleb, et vanaduses just hakkasid meelde tulema.
Ei osta enamasti raamatuid - ruumi pole ja kallis ka, aga selle ostsin ja ei kahetse. Kui mõnikord enesehaletsus peale kipub, siis ikka mõtlen, kui vähesega pidi see inimene läbi ajama ja kuidas tal ei vedanud, ja kui elurõõmus ta on.

Suurepärane raamat! 2007 aasta lugemiselamus!

Kütt, kütike! Haista tead mida. Miks sa kohe kõrbehaisu haistad? Paranoik selline. Näpuka peale kohe haistma.
Aga raamat on tõesti hea.

Olen küll üritanud seda raamatut raamatukogust kätte saada, aga alati on väljas.
Tahtsin aga hoopis kommenteerida seda mälu teemat. Minu vanatädid näiteks mäletavad hämmastavalt hästi kõike nendega toimunut. Aga nende mälestuste puhul on huvitav see, et üht ja sama sündmust mäletatavad erinevad inimesed sageli hoopis eri moodi. Minu meelest on see huvitav ja pole ju üldse tähtis, kas kirjutaja on midagi juurde "luuletanud", peaasi, et on huvitav lugeda ja usutav.

Jah, ma olin ka pikalt raamatukogus selle järjekorras...7 inimest oli enne mind, aga lõpuks ikka õnnestus saada! Ja oli seda ootamist väärt!!!

ma jälle ostsin, aga pole suutnud lugema hakata veel.. pidi olema fantastiliselt naljakas, no ma väga loodan.

Autor: mumm
Aeg: 02-17-08 00:58

ma jälle ostsin, aga pole suutnud lugema hakata veel.. pidi olema fantastiliselt naljakas, no ma väga loodan.


mumm vist teeb nalja. või siis on midagi sassi ajanud. mina igaljuhul hakkasin nutma, kui kuku raadios see koht ette loeti, kus ta õed surnuks nälgisid :(

pisem lihtsalt nuttis kogu aeg, kuni enam ei jaksanud ja ära suri, vanem hüüdis öö otsa ema, aga ema oli väljas, ju süüa otsimas. ja hommikuks oli laps surnud :(

Ja siis see koht, kus vend Vallile sõnu peale loeb, enne kui tüdrukuke lastekodusse viiakse - selle koha peal ma lausa hakkasin lahinal nutma, senimaani loetust kogunenud pinge pääses kõik valla...

Mummi jutt üleni vale polegi - seal on humoorikaid kohti ka, see autor on lihtsalt nii elujulge inimene, temaga juhtub igasugu asju. Aga naljaraamat see küll nüüd ei ole, pigem ikka dramaatiline kokkuvõttes.
Aga raamatukogusse mis puutub - saab ju järjekorda panna raamatule, vähemalt Tallinnas ja Harjumaal küll, kas mujal ei saa? Teatatakse sulle meilile või telefonile, et nüüd on olemas, kaks päeva siis hoiavad bronni all. Mina olen palju raamatuid niimoodi saanud, mingist ajast hakkas saama ka ilukirjandusele niimoodi järjekorda panna.

Riskin nüüd ülejäänute pahameelega , aga mulle ei meeldinud. Et siis kokku 6 last ja kõik erinevate meestega, see muutis ebameeldivaks,kuidagi kähku tuli igakord see "armastus" peale tal, pluss see et ta neid mahajättis. Jah oli küll elu raske tal aga absoluutne võimetus midagi ise teha või õppida, oskus ainult rasket füüsilist tööd teha, ei tea, ei jätnud sümpaatse inimese muljet mulle.
Ma julgen seetõttu arvata et on oluliselt paremaid sedatüüpi raamatuid, muidugi ka hullemaid, laenan raamatukogust pea kõik memuaaride ja elulugude raamatud, seetõttu võrdlusmaterjali jätkub.

Kitsalt moraalsest seisukohast vaadates on see tõesti nii, nagu hehh ütleb. Mina aga mäletan sõjajärgsest ajast (olen sündinud 1945) meie klassis nii mõnesidki väga korralike emade lapsi, kelle peres oli teine laps teise isaga või isegi kolmas laps kolmandaga. See oli selle aja paratamatus, kui tekkis kirglik suhe ja kui tahtsid noore inimese elu ka elada. Mehes ju aina kadusid.
Mu meelest see naine polnud küll kergemeelne, vaid elujanune. Ja ta ju õppis ometi, nii palju kui võimalust oli. Ja lapsed jättis maha sunniviisiliselt - need võeti ta käest.
Tal on kange karakter, sel naisel, ta sai selle eest kah ju nii et tolmas elu käest. Just see teebki raamatu huvitavaks, kuidas ta sellest kõigest välja tuleb.
Kas "parem" on "moraalsem", küsiksin mina küll "hehhi" käest?
Ise olen ma lausa igavalt moraalne ja korralik olnud kogu elu, aga mulle jättis see raamat just oma elujanu ja -rõõmu tõttu väga kustumatu mulje.

Ma ei tea kas on liiga hilja nendele postitustele vastata ja kas keegi seda üldse kunagi loeb, aga tahan öelda kõigile, et raamatu autor, Valentine oli erakordne inimene. Kui te peaksite kahtlema raamatu tõesuses, siis on mul kahju. Kõik mis raamatus on kirjas on tõsi. Ta elu oli keeruline, aga tal õnnestus kõigist olukordadest eluga välja tulla. Ta pidi tegema raskeid otsuseid, aga siiski sai hakkama ja kõik kujunes välja paremini kui ta oleks osanud oodatagi. See naine oli minu vanaema ja lood mis raamatus kirjas on, said mulle jutustatud juba ammu ja ta mälu oli tõesti suurepärane. Loodan, et saite raamatust positiivse elamuse.

Ma ei taha rääkida vanast daamist endast, kes praeguseks on meie hulgast juba lahkunud. Tundub, et ta oli tõesti erakordselt vitaalne inimene. De mortuis nil nisi bene. Tahaksin vaid öelda paar sõna mälestuste kohta üldiselt. Esiteks on inimese mälu väga valiv, see talletab ja muudab sündmusi nii, nagu endale sobilikuks peab. Nii mäletavad erinevad inimesed üht ja sama sündmust täiesti erinevalt, olen seda kogenud oma vanema sugupõlve lugusid kuulates. Nende noorepõlve Eesti oli, muide, hoopis teistsugune, palju helgem ja mitmevärvilisem, mitte ainult mustvalge. Teiseks on iga inimene oma mälestusi kirjeldades alati subjektiivne, see polegi teisiti võimalik, sest me tõlgendame kõike läbi oma isikliku kogemuse prisma. Me oleme enda jaoks teistsugused (tavaliselt paremad) kui teiste jaoks. Kolmandaks tekib mälestuste juures alati oht, et seal kiputakse ebaobjektiivselt kujutama neid inimesi, kes meile ei meeldi. Tean, et ka kõnealused mälestused on solvanud mitmeid Ida-Virumaalt pärit inimesi, kelle sugulastest neis juttu on. Ja niisugusel puhul on sõna sõna vastu, me ei saa kunagi teada, kellel oli õigus. Seepärast peaks igaüks oma mälestusi kirja pannes püüdlema faktitäpsuse ja objektiivsuse poole, et teistele mitte haiget teha. Maailm meie ümber on suuresti verbaalne. Sõnal on väga tugev jõud, mis kirja panduna ja tuhandetes eksemplarides levitatuna veelgi võimendub.
Aga raamat oli huviga loetav ja pakkus mitmeski suhtes palju mõtlemisainet.

Tõesti väga hea lugemine,mul oli pidevalt lausa kananahk ihul.
Ise olen palju väiksemate probleemide peale vahel kokku varisenud-temal aga oli kogu elu nagu õudusunenägu ja ta võttis ka sellest viimast ega vajunud ära.

Lugesin ka paar nädalat tagsi läbi. Väga hea raamat, pani väga palju mõtlema- eriti selle üle, kui raske tegelikult oli vanasti elu ja mille üle me peaksime praegu õnnelikud olema.

Juur & Kivirähk ka kiidavad seda raamatut :)

Juur ja Kivirähk ISE kiidavad, siis on muidugi tegu viimase instantsi tõega.

huvitav arutelu, olen alati mõelnud, et elulooraamatute kohta ei saa iialgi öelda "hea raamat" või "halb raamat". Huvitav oli, väga, nautisin. Inimesed ja nende elud on nii erinevad ja see ongi põnev. Meenusid oma vanaemade meenutused sellest ajast ja nende elusaatused ja jutud nendest aegadest. Ma ei ole muidugi eriti originaalne, aga miks ma ometi oma vanaemade käest rohkem ei küsinud??? Oleks nad praegu elus, ma vist piinaks neid pidevalt, et kuidas see ikka oli ja kuidas sa oma esimese ( ja teise:) mehega tutvusid ja mis siis ikka kõik oli ja...

Lugesin seda raamatut juba siis, kui ilmus ja olen isegi siin soovitanud. Tore ja väga tubli naine su vanaema ning loodan, et sul on tema hea veri. Edu!

see on vaieldamtult minu lemmik raamat. kahjuks proua nölvak suri kuu tagasi, silma jäi tema surmakuulutus lehes. olen suur lugeja, kuid sellist raamatut ei suutnud käest panna. ullult hea.

mul on hetkel see raamat käsil.
kas keegi, kes lugenud, võiks mulle selgitada, kuidas tekkis sinna järsku 3. laps Randar ja kellega? kogu aeg oli 2 tütart ja siis järsku hops! kolm last, kes tal käest ära võeti?
ma loen, et hoopis õel oli poeg sama nimega, aga et Valentinel ka ja enam-vähem vist samal ajal sündinud, selle saamislugu jäi kuidagi kahe silma vahele.

Elu ei saa elada käsikirja järgi. Alati ei kirjutata käsikirja elu järgi. :)

Kas sa oled TRKT-s toiduainete tehnoloogia lõpetanud Anu Hol... Lugesin õigemini neelasin selle raamatu mõni aeg tagasi, mulle väga meeldis ja julgen teistelegi soovitada, enam ei mäleta miks, aga olen miskipärast kindel, et sina anu oled ta lapselaps. Macy

Olen küll 12.a aga vanavanaema raamatu lugesin kuu ajaga läbi ja ema on ka rääginud päris palju vanavanaemast ja minu orust võiksite ju oma sõpradele seda raamatut soovitada,kuna meil on FBs oma lehegülg.Ema üks õhtu seda vaatas ja nägi,et üks näitleja oli seda lugenud ja kiitnud seda raamatut ja minu vanavanema ja mina olima küll vähe koos aga tunnen tast vahel ikka puudust.Tervitades Greete.

Minu ema on tõesti valentiine lapselapse laps.