Kitsalt moraalsest seisukohast vaadates on see tõesti nii, nagu hehh ütleb. Mina aga mäletan sõjajärgsest ajast (olen sündinud 1945) meie klassis nii mõnesidki väga korralike emade lapsi, kelle peres oli teine laps teise isaga või isegi kolmas laps kolmandaga. See oli selle aja paratamatus, kui tekkis kirglik suhe ja kui tahtsid noore inimese elu ka elada. Mehes ju aina kadusid.
Mu meelest see naine polnud küll kergemeelne, vaid elujanune. Ja ta ju õppis ometi, nii palju kui võimalust oli. Ja lapsed jättis maha sunniviisiliselt - need võeti ta käest.
Tal on kange karakter, sel naisel, ta sai selle eest kah ju nii et tolmas elu käest. Just see teebki raamatu huvitavaks, kuidas ta sellest kõigest välja tuleb.
Kas "parem" on "moraalsem", küsiksin mina küll "hehhi" käest?
Ise olen ma lausa igavalt moraalne ja korralik olnud kogu elu, aga mulle jättis see raamat just oma elujanu ja -rõõmu tõttu väga kustumatu mulje.