tahaks häid luuletusi siin delfi lehel kohata. ja vaadata, milline on kellegi arvates väärt luule.
kirjutame igaüks siia ühe meile meeldinud või mingil põhjusel korda läinud hea luuletuse. või mitu. ja vaatame, kuidas neid siia koguneb ja koguneb. muidugi, kui viitsite.

alustan Karevast:

miski jääb lõpuni puudu

kuskil kellade kõlade murdudes
läbi lumede sulgpehme saju
läbi unede tumeneb kurbuse
hämar teadvusetagune taju

miski puudu jääb puudu jääb alati
vaateakendel portselanpoosid
kelle kurbus küll kelladeks valati
kelle külmusest jäätusid roosid

roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse taju

kena oli õhtul peale tööd lugeda :)

kui juba karevast rääkida,

ja ma ei lahku kuni seda palud
on võlutud mu jaoks see tühi rand
teeb ikka imelikult palju valu
kõik mida ükskord oled armastand
puud laotusesse tõusevad kui oiged
kus pilveõite lõppematu ränd
teeb ikka imelikult palju haiget
kõik mida on su hingus puudutand
kõik mida puudutanud on su hingus
on saanud mulle pühitsetud maaks
su igatsusi minu sisse imbus
ja ma ei lahku isegi kui saaks

--------------

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

---------------

Ärge karjuge appi!
Te äratate mu kuldse liblika.
Ärge karjuge appi!
Mu lillehaldjas võib kohkuda.
Ärge karjuge appi!
Mu päkapikuriik satub ärevusse.
Ärge karjuge appi!
Te heidutate mu jaaniusse.
Ärge karjuge appi!
Need, kes tahaksid
teid aidata
on liiga väikesed.

A.Alavainu

kuldkeeled on tõmmatud üle vee,
üle laia ja sügava mere,
kuldkeeled, kuldkiired, üks õnnis tee,
kuldkiired kui päikese helinast kee -
üle elu, see sügava mere.

kõik otsijad minema peavad sääl
üle elu, see sügava mere;
kõik üksi, kõrvus jumala hääl
ja tuleleek täheks pääde pääl,
üle ilma, see sügava mere.

ja upub neid tuhandeid minnes teel,
üle laia ja sügava mere,
on elule iluks kõik uppunult veel,
neist saared ja rannad seisavad eel -
üle ilma, see sügava mere.

E. Enno "Hõõgamisi"

Uhkus

Ihkan vahel saba liputada
nagu ehtne peni,
pikalt keele välja riputada,
joosta seni
haukudes mõnd putukat või lindu,
kuni märkab
peremeeski minu rõõmsat indu
ja tas mõte tärkab
patsutada soosivalt mu turja.
Poeksin siis ta ligi,
tundes uhkust, ei ei lähe nurja
elu ometigi.

K.Kangur

Ma arvasin nõnda,et meri on alati sinine
ja et varjatud kullateri täis on viimne kui inime
et merel sõites tuleb julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin südames õhin,ümber lained sumasid
taevarannad ja merepõhi mulle vastu kumasid.
Sain teada,et meri harva,õige harva on sinine
ning et tühi ja hallikarva on sageli inime

Nägin maid ma,mis järvetud jõetud
torm ja põrm,muud ei olegi
inimlapsi,kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan,et siiski tasub olla,eksida,ihata,
teada tahta,kus tera asub,armastada ja vihata
ning näha,et hallist hallim meri vahel on sinine
ja tunda on kallimast kallim,kullateraga inime

Ellen Niit

Väike koer

Väike koer
ei saa valida
suure sõbra saatust
laua all
natuke klähvida
segada
viimast vaatust
see on
nähvitsa lohutus
mida ta teha sai
peremees tagantkätt
tegi tallegi pai

Merike Hanni

kord leidsin luhalt ühe lastud luige,kurbkõle tundus sellest
hetkest nurm....
all taeva kajas huike järel huige-vist teine uskus:sellest pelgub surm.
see teine,tema kaasa,pilvis ringles ja kutsus,luike tõusma meelitas
ei kohutanud põhjatuulgi vinge,kui oma armastatut keelitas.
Luik lamav tõstis pea...ja viimse hüüu siis saatis armsamale
laotusse,
kus teine ikka uskuda ei suutnud veel oma kalli kaasa kaotusse.
Ilm pimenes...lund sünkjaist pilvist langes....
maa nautis puhas-külma valevust.
KAHT LUIKE LUHAL KOIDUKS KATSID HANGED
Nii varjas lumi tõelist armastust.
Virve Osila

ära ütle,et elu on inetu halb,oma koormat et kanda ei jõua
ole uhke ja sirge sa saatuse all,ära iialgi kergemat nõua
varja maailma eest oma pisaraid,naeru selle-eest kõigiga jaga
pea meeles,et alati õnnemaid leidub muredemerede taga.
Ära kadesta naabrite varandust,vaeseid iial ei tülita vargad
hoia puhtana eneses armastus,hoia sõnu,mis pühad ja hardad.
Äraütle,kui hommik on ududes,et sa päikest enam ei oota
vaata ringi,nii palju on ilusat ees,tuleb uskuda ainult ja loota
ära kuluta tundmusi tuultele,kergel käel ära südameid loobi
hoia mõistmist ja hellust ka muudele,sest tagasi põrkuvad hoobid
ära ütle,et elu on inetu,halb,et väsinud oled ta vaevast
püüa alati aimata pilvede all sinist lapikest heledat taevast.

( Doris Kareva)

Ei, libahundiks "hakkajad" ei käi-
need pilluvad nii padasid kui panne,
büst kikkis käivad kõikjal püstipäi
käes skalpe kandes nagu mängukanne

Ja kergelt soojast verekarva suust
nad pillavad nii suudlusi kui sõimu.
Soenahk on nende meelest karvatuust-
sest nad ei kuulu libahundihõimu.

Just teised-tasased kui laanepüüd,
kel silmad alandlikult löödud maha
(just nagu kannaks hinges sünnisüüd),
kel süda vagur nagu vana küünla vaha.

Kel oleks juskui puudu tahtejõust,
kes elaks nagu ainult oma perest-
just need on õigest libahundi tõust,
just neis on piisku salalikust verest.

Kesköösel viskuvad nad sängidest,
on äkki noored hundid keset raba!
Suur vabadus neid joodab mängides
ja hunt ei küsi milleks on ta vaba.

Ööläbi tunnevad end elavat!
Süüsilmi tuleb päisel päeval kanda-
sest elult on nad võtnud enamat
kui elul üldse oli neile anda...

(L.Tungal)

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike, silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal kübara, mantli ja raha -
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.

Heiti Talvik

Kus hoovid haisesivad,
sääl aastaid kännisin.
Kus sitsikuue-räbal,
sääl ilma sündisin.

Mu ema oli värdjas,
ma kahekordne veel.
Mu isaks - vanad poisid,
armastus kõrtsiteel.

Mu kunstikasvataja
on purjus ema laul -
kui teised tegid liiga
sõtkutud neitsi aul!

Ja saladuse isa
sain näha alles siis,
kui nööri lõikamiseks
üks võõras noa viis.

Te laulge kiidulaulu
ja õnnes hüpake -
kuid põlata ja naerda
mind mudas lubage.

Jaan Oks, "Lapsepõlv"

Ainult pihu on panna üle Su pää,
siis kui tuiskab rahet.
Ikka vist Su juuksed saavad haiget
ja silmi pudeneb pelgu.
Ega Sinu ja tema kulmele jää
lohutavat vahet.
Oodates marude öösist vaiget
ehk tunned: raju ei selgu!

Ja mina Su kohal kui laasitud puu
vaid undan enese häda:
miks polnud tol hommikul kahanev kuu,
siis ammu oleksin mäda

ja tahta ei saaks taas et naeraks Su suu

Uku Masing ( 10.III 38 )

Ju rannale jõudmas
mu paadike;
ma tean, ma näen,
mu saatus see.

Kas on sääl ees mu
ihade nurm,
kas minu elu, kas
minu - surm?

Ei seda ma tea,
pean vaatama;
halb põgeneda,
halb oodata!

Ju rannale jõudmas
mu paadike,
ma tean, ma näen -
mu saatus see!

Ma tean juba,
mis on ta pääl,
mu kurgust hüüab
ju hõiskehääl.

Oh ei! Vaat enne,
kui tuleb rand,
täis laineid ja kive
üks mere kand -

kas siit mu paadike
üle saab?
kas mind mu laevuke
kannatab?

(Juhan Liiv, "Minu saatus")

ja jälle me läheme välja
lõuad raseeritud
värvitud silmad
jälle me astume bussi
või autosse
kõnnime
kuhu on vaja
justkui ei olekski olnud
eelmist ööd
vannitoa valget seina
kardinateta akent
mõtteid
tyhjas toas
žiletitera kylma yksindust
ihkamas kuuma verd
jälle me läheme välja
kes seda meiega teeb?

päike paistab
ja päev on paistes
jälkus jõlevärvine
ja ikkagi läheme tööle
ja kooli
ja lykkame lapsevankreid
ja vaatame yle kontorilaua
kollaseid lehti läbi kardinate
kisume suitsu kohvitoas
töö saab tehtud õigeks ajaks
eksamil läbi ei kuku
ja siis tulevad ööd
mil me oleme ise
kes neid hommikuid teeb?
kellele seda on vaja?

(fs)

Kogu Alliksaare loomingu kirjutaksin siia...
Ja midagi armastusest...

TULE SÜGISEL
Ilmar Trull

Tule sügisel
siis kui on tuuled
nuta mulle
ja valu saab vähemaks
tuleb talv
ja sa jääd
ja sa jäätud mu sülle
ja me muutume
muutume lähemaks



KUUPAISTES
August Sang

Kallis, kallis, tead sa, kes me
kambris unevargil käis?

See on kuu. Veel põrand on ta
valgeid varbajälgi täis.

Aiman enneaimamatut
kiirte värelevas voos.

Sest et kakskord kauget näha
võib vaid kahekesi koos.

Ja nüüd ööl on uued kõned,
tuulel uued viisid suus?

Tuul ja öö on igivanad,
ainult meie õnn on uus.

Kuid kus meie õnn siis oli,
kui vaid tõelus rõhus täos?

Mis on tõelus? Kas me ammu
koos ei olnud unenäos?

Kuid kas aeg ei vii me armu
nagu põsilt punagi?

Kallis, arm, mil algust polnud,
see ei lõpe kunagi.

Süda on kui avat värav
vastu õnne pärani.

Süda on kui lind, ta tungib,
tungib täiskuusärani.



PIHTIMUSKILDE
Heiti Talvik

Ma õnne talumiseks olin
liig mannetu ja nõrk.
Mu pääluus äikseratta kolin
ja kõigi tuulte kokkupõrk.

Mu veri närbus päiksepaistes
ja määndus vihmavoos.
Ah, meelte jahisaaki haistes
ma sumpasin vaid roostesoos.

Mul julgust kotkalennuks jatkus,
kui korskas tormisõnn,
kuid ikka süda kõrbes katkus,
niipea kui sinna voogas õnn.



HETK
Jaan Kross

Lihtsalt olla

Lihtsalt olla
lihtsalt seista
kinnisilmi kuulatades
teineteise südant

paljad varbad kivil rahnul saarel
suure halli voolamise keskel
paljad varbad pilvel vikerkaarel
hiiglasuure voolamise kohal

Lihtsalt olla
kuulatades teineteise südant.



ÖÖ AED
Leelo Tungal

Öö aedades luurab
suur hallitav vaim.
Siin õitseda suudab
vaid tõbine taim.

Siin puu kasvab kängu,
näib pilge ta urb.
Kõik meel kaldub längu –
ei rõõmus, ei kurb.

Neis rõsketes öödes
näen uneski maad.
Siin põskedel lööbeks
õrn jumekus saab.

Siin pakud sa mulle
(ah, kust küll ta tõid?)
ühe väikese õnne
suurt pahelist õit.



PÜHITSUS
Doris Kareva

Kahe kuldlöögi vahele mahub
vabalt kogu su elu,
üürike armuaeg –
trots,
joovastus, valu ja rahu.
Armust on antud see.
Sünnist saati saatust sa kannad
salapaelatsi kaelas kui kallist
talismani, kus tallel
armust kantud su tee –
tõeotsing,
otsus ja ots,

põrmust kui võetud kee.

aga mina
helisanan nüüd
rattusele
autorikaise
küsimuses
ja mõned siin
lähevad vangi
täitsa paras
piraatidele

õigus
kits
kõik
vaja kinni panna
mida nad luuletavad
siin!

2 viimast lolli, mis piraatlusest jahute? kits , oled üks haige tüüp!

kits, ma tean rattust küll, aga sellest ei saa aru, kes siin see piraat oli? kõigil ju autorite nimed all, keegi ei ole maloomingu pähe pakkunud. ei saa aru

Mulle meeldib Villu Kangur, lausa kahju, et tema tekste kuskile kaante vahele kogutud ei ole. :(
Olen seda siia varem ka riputanud, aga hea luuletus läheb korrates ikka paremaks. :)

minul võiks samuti olla
kodu ja pere ja laps
minul võiks samuti olla
tunded ja tutvumisnaps

minul võiks samuti olla
ühekssaamiseööd
minul võiks samuti olla
meelepäralist tööd

minul võiks samuti olla
elu ja eneseleid
minul võiks samuti olla
aga ei ole neid

minul võiks samuti olla
murede murdumishetk
minul võiks samuti olla
aga ei ole – on retk

minul võiks samuti olla
valude väljumisvaev
minul võiks samuti olla
pole – on kuivanud kaev

minul võiks samuti olla
piisake eluvett
minul võiks samuti olla
pole – on ämber ja kett

minul võiks samuti olla
kodu ja pere ja laps
minul võiks samuti olla
aga mind pole kaks

Mina usun õnne.
Me kõik usume kasvõi natukene,
ehkki teeskleme ükskõiksust.
Teisiti ei saakski ju elada.
Ma tean, kui raske on olla õnnelik.
Ja väga õnnelik olla on väga raske,
isegi raskem kui kurb olla.
Aga ma usun ikkagi!
(A.Alliksaar)

hullud

Kestahes võib tulla kusttahes
ja sopaga üle sind kallata
ja nätskesse porri sind tallata.
Raudse riidena rippuvas rahes
sinu väed aga vägivallata
peavad minema.
Minema peavad
teedel sopastel maailmas taevatus,
mudaauguski teab kelle kaevatus
peavad uskuma nemad, et teavad:
ainus kangelastegu on naeratus.
Ainus kangelastegu on naeratus.

Mis maksab üks porissetallatus
või sopaga ülekallatus -
see annab võib-olla veel pesta.
Aga ahastav vägivallatus
üle aja ei kehti, ei kesta.
Ainus kangelastegu on naeratus!

(Leelo Tungal)

Aeg

Ei ole paremaid,halvemaid aegu.
On ainult hetk,milles viibime praegu.
Mis kord on alanud,lõppu sel pole.
Kestama jääb kaunis,kestma jääb kole.

Ei ole süngeid,ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked,kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole mööduvaid või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib,mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat,rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid,kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk,milles asume praegu.
Aeg,mis on tekkinud,enam ei haju,
Kui seda jäävust ka meeled ei taju.

A.Alliksaar

KUUM, OLI KUUM

Kuulsid, kord olid sammud, kord oli suvi,
kord oli kuumav trepp, leekis su elu frontoon?
Hingede aeg küpses õelalt, mühinal laulsid lipud,
näppudes valutas õnn, sõnus ei luksunud vaht.

Meil oli koridor linnas, kus valgust jäi üle,
needusest taotud kui torn, kurbusest vaga kui lill.
Saigi ju üllas Helveetsia, muusikat saigi kui vihma.
Saigi ju paabeli öö, tundus ju sõrgade lõhn.

Murti me lipp ja me suled, kuminal uttu
veeti me kilgete torn. Rahutus lakkus maad,
viljus kui salalik loom ja hõivas me rõõmude koja:
sääl sul nüüd oblika-aas, sääl sul nüüd hapu ja hää.

Jaan Undusk

Tahan olla öö (J.Tätte)

Ei tea, kuis jumalaga mul on asjalood,
kuid vahel tundub - keegi nagu aitab,
et sinuga siin tohin olla koos
ja tunnen, kuidas keegi suur meid paitab.
Ja südames on mingid asjalood.
Seal pole enam nii, kui oli varem
Üks lootus minus õrna võrku koob,
mis kuulen nüüd või näen, on järjest parem.

Ma tahan olla öö su akna taga.
Ma tahan olla kardin akna ees.
Ma tahan olla padi, millel magad.
Ma tahan olla kaelastsaati vees.

Su jalge all ma tahaks olla sammal.
Ja tahaks olla sinu kotipannal.
Ja kevadel ma tahaks olla nohu.
Ja suvel sinu varvas allpool rohu.
Ja sügisel su keemia järeltöö.
Ja talvel sinu kirju kelgunöör.
Su jalge all ma tahaks olla muru,
su taskupõhjas tahaks olla puru

Aga ükskord algab aega
mil ma tulen mootorsaega
läbi kadrioru pargi
löikan kada tarvis hargi
roidan mööda võsaääri
hiies ohverdan pasknääri
meriväljal leiboriste
tapan läbi linguviske
aga ükskord algab aega
supi hind saab võrdseks praega
kaelas vanemuise kannel
saia käigust väljub anvelt
pihk kõik pirrud leeki torkab
suitseb malborot mahorkat
küllap ükskord hing saab päitsed
valge kitli pikkad käised
emajõkke suubub niger
kõigest kogetust saab siiber
kuni kalev kolgib siili
saatses enne hiina piiri
ostab presidendipere
islandi ja surnumere
aga ükskord algab aega
valge palat kõrge laega
küll siis kalevite poega
tuleb tammekepi toega
oma lastel õnne tooma
eesti põlve uueks looma

Olavi Ruitlase luuletus

Mina olen jõulukuusk!
Noor ja roheline,
õel ja okkaline,
tilbendised küljes!

Mina olen päkapikk!
Habemega laps,
siis kui sees on naps,
hüüan nagu hüljes!

Mina olen verivorst!
Verine ja vastik,
nätske nagu nastik,
jõululaua hirm!

Mina olen pudel viina!
Algul täis, siis tühi,
ja selle aasta pühi
kui poleks olnudki!


Villu´Punkar´ Tamme,
Jõle jõululaul
(aastast 1998)