Olime Anuga koos terve pika õhtu ja pool ööd veel 3 päeva enne tema surma. Oli väike seltskond, Anu luges mu luuletusi ja ma sain tema lugemisest aru, et ta ühena vähestest taipas, mida ma olin tahtnud oma luuletustes öelda - ta tabas selle ära. Viimast korda nägin teda päev enne surma. Olin tema pool kodus. Ma veel vaatasin, et Anu on väga ilus - sale, särav, elurõõmus. Kõik näis olevat nii hea ja korras. Päike paistus tema tuppa ja ta näitas mulle ise kavalalt naerdes, kuidas ta on salaja oma mehe maali täiendanud - mingi pisikese killu lõuendil valmivast teosest omatahtsi ära värvinud. Et ka temast jälg jääks, seletas. Ja siis, paar päeva hiljem... surnud.