Ilmselt vales kohas teema, kuid ma ei saa jätta endale, et raamatukogust võib saada ikka nii räpase raamatu, et vastik lugeda. Kes küll on sellised (andestust) mölakad, kes jätavad raamatusse mingeid räpaseid plekke ja suitsutuhka!? Hirmsasti tahtsin lugeda raamatut, mida oli raamatukogus vaid üks eksemplar ja nüüd pean hambad ristis kannatama. Vastik!
* 800 lk kannatatud, 100 veel, nagu kiuste on raamatus 900 lk!

mida Te kannatate siis?absoluutselt kõik lehed on tuhka ja saasta täis siis või?
ma ka suur lugeja ja titest peale raamatukogu vahet sörkinud-no tõesti võib vahel rikutud,rebitud,musti raamatuid kohata aga pole mind veel ükski tagajalgadele ajada suutnud-elus on hullemaidki asju.
endal kombeks raamatuid määrida pole,kuid saan aru ,et kõik inimesed pole ühesugused...ja eks vahel võib ju isegi õnnetusi juhtuda.

Puhta ja plekita raamatu saab POEST osta.

Muidugi ei kiida ma lagastajaid ja räpaseid inimesi, aga vaesed haisevad.

mina olen ka usin raamatukogust laenaja. isiklik raamat on ju tore, aga kui ma endale kõik need raamatud ostnud oleks, mis ma aastate jooksul laenutanud olen, ei mahuks ma vist enam oma korterisse ära. ja milleks osta riiulisse tolmuma raamatut, millest tean, et loen ta korra läbi ja sellega asi piirdub... aga see selleks.
teemaga haakudes - vat mina imestan ka mõnd raamatut käes hoides, et mismoodi neid raamatuid loetud on. mingi "loomulik kulumine" on ju täiesti normaalne, ka võib inimlikult aru saada keset raamatut ilutsevast üksikust punaveiniplekist - vahel ikka juhtub... aga kui tasvaplekid on vaat et üle lehe, mõne pleki küljes ollus, millest ei saa aru, on see jäänuk söödud koogist või ninakollist, raamatu vahelt pudeneb küpsisepuru, lehenurgad musta käega pööramisest räpased... endalegi sattus hiljuti üks selline, kusjuures tegu ei olnud mingi "sopakaga", vaid teosega, mida tõsiseks väärtkirjanduseks võib liigitada.
et haridus matsi ei riku?

olen hoidnud käes raamatut, mis haiseb nagu tuhatoos, järelikult raamat pikka aega suitsuses ruumis olnud, rõve ikka küll. Siin ei ole tegu "juhtub mõnikord"-ga. samas, eks püüan aru saada - see inimene võib muus osas väga tore olla. olen mõelnud küll, et peaks raamatukogu raamatut käes hoides kindad kätte panema. :) kas võiks suitsetajatele raamatukogukeelu peale panna? (niisama mõtisklen.)

See on vastik küll: lausa mustad räpased sõrmejäljed, rasvaplekid, moosijäljed, murtud leheküljenurgad ja hais, mitte suitsu, vaid rõve mustuse hais. See kõik iseloomustab päris paljusid kogust võetud raamatuid. On ülbe öelda, et puhta raamatu saab poest. Kas siis raamatukogu raamatud ongi panni all hoidmiseks ja tagumiku pühkimiseks? Ei ole austust kirjanduse ega teiste inimeste vastu mõnel ropakäial.

Mida rohkem loetud raamat, seda mustem ja kulunum ta on, mida teha. Mind on ennast kah pannud vahel imestama, kas mõnda raamatukoguraamatut on panni all hoitud või. Mul endal on halb komme vannis ligunedes raamatut lugeda, hiljem siis triigin raamatulehtedele veepiiskadest tekkinud laike siledaks. Ega ikka isikliku raamatuga vanni ei roni, kahju hakkab. Nii et raamatukogu raamatut ikka sama hästi ei hoia küll kui enda raha eest ostetut.

et raamatukoguraamatut hoida halvemini kui enda oma - selle peale annab alles tulla! nojah, siis pole midagi imestada...
ja vuih, veel vanni raamatuga?

Ma läheks ennem oma raamatuga vanni, sest oma on oma ja ise kannatan, aga raamatukogu raamatuga....ja te veel imestate, et raamatud halvasti hoitud.

selge ju, et mhmh sööb vannis ka moosisaia ja suitsetab sigareid!

Nojah, siis saab ju kohe moosised käed puhtaks pesta ju!!! Olen märganud, et just sedasorti inimestel nagu viimased kommenteerijad, on kodudes räpased nurgatagused ning @!#$ pesemata. Kompensatsiooniks siis põlastatakse teiste räpakust.

noh, enda raamatut ei loeta iga päev, raamatukogu oma aga loevad kümned, isegi sajad või tuhanded inimesed. lapake oma raamatut ka iga päev, vaadake, milline ta 5.a. pärast välja näeb. arvata on, et mitte väga viisakas.

hihii, mhmh, on ilmne, et mitte aint moosisaia, vaid kindlasti ka rasvaleiba ja tindikala!

meie külaraamatukogus ma loobusin igasuguste krimkade jmt laenutamisest, sest üks väga aktiivne raamatukogu külastaja on üks pesemata (korteris pole vettki) ahelsuitsetajast joodikmutt. täiesti uue raamatu võtab raamatukogust ja toob tagasi konide ja koerakuse järgi haisva käkina, mille igal leheküljel ilutsevad mustad sõrmejäljed. ausalt, ma ei liialda.
raamatukogutöötaja ütleb, et ta ei saa midagi sinna parata, ei olevat võimalik ühel inimesel laenutamist ära keelata.

Paber kannatab kõike kurradi inteligendiraisad