See "keegi" Kaia Sisask oli kunagi Eesti Humanitaarinstituudis prantsuse keele õppejõud - väga asjalik naisterahvas, tunneb mitte ainult keelt, vaid ka kultuuri, mida edasi andis (mulle sealhulgas). Pantomiimi kohta ´pantokas' öelda ei ole ehk tõesti ilus leid, kuid oskad sa täpselt öelda, millist sõna originaalteoses kasutati? Võib-olla esines see sõna näiteks laste omavahelises vestluses (kahjuks pole ise juhtunud seda raamatut lugema). Usu või ära usu, kuid juba 1920.aastatel nimetasid koolilapsed matemaatikat "mataks" või "mateks" ja õpetajaid "õpsideks." (See info pärineb mu vanatädilt, kes sel ajal algkoolis käis). Vanamoodne autor või mitte, ka tema võis kõikvõimalikke mugandsõnu kasutada.

Usun, mis kirjutate. Kõik võib olla. Ja isegi nii võib olla, et prantsuse keele õppejõud ning kultuuri tundja ei ole sama asjatundlik eesti keeles. Ja ka mitte sobida toimetajaks. Ma ei oska öelda, mis sõna originaalis "pantoka" asemel kasutatud oli, kuid laste omavahelise kõnepruugiga ei ole selles romaanis tegemist. Ja üldse pole see ainus möödapanek. Lausekonstruktsioonid, sõnakasutus, grammatika - kõik jätab soovida. Minu jaoks vähemalt. Ise olen eesti filoloog.

Kaera tõlgitud "Kadunud pärand" (India kohta, Bookeri auhind) oli mu arust küll imeilus tõlge.

See raamat oli ikka Kiran Desai "Kaotuse pärand" ma arvan?

Lugenud ei ole, aga see on hoopis Pegasuse raamat, tõlkijaks Karin Suursalu ja toimetajaks Terje Kuusik.

S... st ei saa saia teha. Toimetaja ülesanne on teha asi paremaks, mitte teha halva tõlkega topelttööd. Nii et kui tõlge on jube, siis saab tulemus enam-vähem ok. Suurepärane saab tekst ainult siis, kui tõlge, mille kallale toimetaja asub, on juba väga hea.

Dontsova on jah eriline - lugesin järjest kahte Podushkiniga raamatut ja mõlemas oli pikalt kirjeldatud, kuidas ta ema toitu valib, ainult et ühes sõi ta ema ainult väga tervislikku toitu ning mitte kunagi nisujahu ja teises sõi ta ainult välismaiseid tooteid ja eriti kauasäilivaid keekse ja magusat.


Ja Dan Browni Kadunud sümbolis oli lause: "Ema vägivaldsest surmast Katherine'i käte vahel oli möödunud peaaegu kümme aastat." mille tõttu pidasin teda veel mitukümmend lehekülge üheks halbadest, kuna sain aru, et ta tappis oma ema :D

Ja oskaks keegi kommenteerida Bulgakovi "Noore arsti märkmed. Morfium" kvaliteeti?

Raamatuarvustajad võiks küll ka tõlke kvaliteedi kohta vähemalt vihjeid anda, siin ülalpool kritiseeritud "Vagabundi" arvustas pikalt EPL, kuid tõlkest mitte sõnagi. K..., see on oluline! Kuidagi ei tahaks uskuda, et see arvustajal märkamata jäi.

Üritasin rannas lugeda J. May "Autopalavikku", kui kerget ja lõbusat lugemist. Alguses mõtlesin,et kuumus segab, loed küll, aga aru ei saa...jällegi, inglise keel lausa krigiseb hammaste vahel. Ma vist ei taha teada, kuidas raamatute (mitte)toimetamine tegelikkuses käib. Olukord on ikka päris hull.

Paar sõna Helva Payet´nime all kirjutajale. Ma ei ole lugenud tõlkija viimast raamatut, küll aga eelmisi ja võin täie veendumusega öelda, et töö on olnud kõigis tasemel. Palun lugege Fred Vargase raamatut "Natuke edasi paremat kätt", mis kõlbab hästi suviseks lektüüriks. Olin vaimustatud tõlkija headest sõnaleidudest ja oskusest luua adekvaatne atmosfäär. Ja kuna Te ei tea, kes on Kaia Sisask, ei ole ka Teie kommentaar tõsiselt võetav.

Tõesti? Ma pole frankofiil ega jõua tunda kõiki Kaia Sisaskeid. Mitte ükski inimene terves maailmas ei saa teada kõike ega tunda kõiki. Asi poleggi mitte Kaia Sisaski tundmises või mittetundmises, vaid selles, et raamat on halvasti eesti keeles loetav. Teile jälle omakorda soovitaksin enne lugeda läbi "Vagabund" ning siis oma hinnang anda. teie lugemissoovituse eest aitäh, kuid kahjuks on mul suvise lektüüri nimekiri juba lõhki ja Vargas jääb minust seekord puutumata.

Ärevale Helva Payet' nime all kirjutanule - rahustuseks.
Vaata kui oled harjunud kasutama lihtsaid mõisteid ja lihtlauseid, võib "Vagabundi" taolistest keeleliselt keerukamatest tekstidest arusaamisega tõepoolest raskusi tekkida. Aga pole hullu, seda oskust annab arendada. Või siis loe lihtsamaid tekste.
Mari Peegli arvustusest EPLis loeme: "Tänapäeval on kahtlemata värskendav Colette'i lugeda... (tema) ilusa ja väga kujundirikka keele pärast, tema teksti pärast, kus ühel leheküljel võivad kõrvuti olla terased arutlused ja looduskirjeldused... Kõik see kokku teeb Colette'i tänapäevaseks, erutavaks ja ainukordseks." Kusjuures arvustus ei käi ju prantsuse originaalteksti kohta.

Oh, Kaia alias raamatusõber, ära tõmble. arvustati - ja siis?

Kulla raamatusõber! Värskenda ennast ära ja tule siis uuesti sõna võtma, mis sa siin niisama ajalehte tsiteerid...

mind jällegi huvitab, et kes on see tegelane, kes lõplikult otsustab, mis nime raamat või film saab. kas või see stieg larssoni triloogia ja selle esimese osa nimi rootsi, inglise ja eesti keeles.

Otsustavad kirjastuse müügipoolega tegelevad tüübid, kellel on väggga kindel arusaamine sellest, milline pealkiri "müüb" ja milline mitte. On tulnud vägikaigast vedada ja kaotajaks jääda. Ühest originaalpealkirjast oli kohe südamest kahju, sest see oli sellele teosele tõesti ideaalne pealkiri - mitmekihiline ja kavalaid vihjeid täis. Aga need kodanikud pidid selle ilmtingimata mingi lambist võetud lamedusega asendama (teost muidugi lugemata).

Huvitav - minu tõlgitud raamatud on ilmunud kõik just selle pealkirjaga, mille mina neile panin. Ei tea, kas vedamine?

jah, vedamine muidugi - ja eks vahel või juhtuda, et raamatul juba ongi küllaldaselt seksikas pealkiri, millega müügiosakond rahule jääb :)

Ega kogus näita kvaliteeti. Võib-olla on kiire ja lohakas vorpija, 70 raamatut on ikka päris suur hulk.
Tõlkijate honorare on viimasel ajal kahandatud, kirjastused maksavad hilinemisega, alles autori või tõlkija tungival pealekäimisel.
Toimetajate tasust ei maksa rääkidagi. See on nii väike, et lausa ime, et keegi seda tööd veel teeb.

Lugege Sirkeli tõlgitud asju.

mingis õhtuses filmis (pealkirja ei mäleta) nõudis üks peaosaline (Pierce Brosnan) politseilt raudse järjekindlusega teavet, kas neil lapse kadumise asjas juba mõni juhtnöör on. Tõlkija arvates ilmselt on "juhtnöör" ja "juhtlõng" üks ja sama.

Eile just kuskil saates nägin, et "personal assistant" oli tõlgitud personali assistent.

Paar päeva tagasi näidati Eesti ühes uudistesaates intervjuud soomlasest tööandjaga, kus ´ystävä´ oli eestikeelses tõlkes ´ustav´!!!

Ka natuke tõlkimist "nuusutanud", isegi teooriapoole ja põgusalt mõne omaaegse staartõlkija-toimetajaga tutvunud, olen jõudnud arusaamisele, et kõige tähtsam on ikkagi nn sihtkeelse teksti ladusus. Niipea kui lugedes millegi "otsa koperdad", on asi kahtlane. Aga see ladusus saavutatakse kohati väikese vassimisega. No on asju, mida lihtsalt ei saa ega saagi tõlkida, samas jälle on kohustus tähendus võimalikult täpselt edasi anda. Ideaaljuhul on tõlkija kõrval toimetaja, kes teksti samavõrra tundes ja asjasse sisse elades(sic!) teeb lõpuks mingi mõistliku otsuse...
Krista Kaer tundub olevat iseenese vang. Sest see kirjastamisäri on meeletu masinavärk, kus lõpuks loevad ikka vaid kogused ja rahad. Staaridest (ilma jutumärkideta) on Anu Saluäär sümpaatne.

Raamatutõlkijadele ilmselt makstakse nii mõneski kirjastuses liiga vähe, või siis on mõnele poole sattunud eriti "andekad" isendid, kes tänu vastava asutuse "käib kah" mentaliteedile oma ebakompetentsusele vaatamata kuidagi vee peal püsivad. Igatahes olen olnud konsultandiks sugulasest toimetajale, kes on nii mõnegi tõlke juures olnud kurva valiku ees: kas tõlkida suurem osa raamatut ise üle või kohendada olemasolev s..t enam-vähem söödavaks. Kuna ka toimetaja palk pole kiita, on tal kahjuks nii mõnigi kord tulnud vastumeelselt valida see teine variant (esimene oleks lihtsalt kaugelt liiga töömahukas saadava tasu kohta).

Tõlkijatel aga soovitaks pöörata tähelepanu sellisele (minu meelest ilmsele) asjale -- kui tõlgitud tekst kukub eesti keeles välja idiootlikuna, siis väga suure tõenäosusega on tõlkija antud kohas arusaamisega parajalt mööda pannud, sest ega autorid enamasti päris rumalusi ka kokku ei kirjuta. Kui tõlkija pole just ise topakas, peaks ta ometi olema suuteline aru saama vajadusest sellised kohad põhjalikumalt läbi mõelda/uurida.

Kritiseerida on loomulikult väga kerge (aga kui põhjust, tuleb seda teha). Vähemalt ühe raamatu puhul, millest siin juttu oli, olen näinud ka algteksti, kuna see on minu tööga seotud, ja ausalt öeldes arvan, et keegi on ülekohtune - algtekst ei olnud minu meelest lihtsas sujuvas keeles ja autori mõtet pole ilus vägistada, isegi kui sina enda arvates tead paremini. Muidugi on konstruktiivne kriitika väga teretulnud, aga mis veel parem: kus viga näed laita, seal tule ja ära ainult laida, vaid tee ise paremini (sama ajaga, sest tähtajad suruvad peale). Ladusat ja elegantset tõlget on alati rõõm lugeda, uusi fantastilisi tõlkijaid ootan mina ja ootavad ka kõik teised, kes tõlkeraamatuid veel osta julgevad.(Loomulikult olen ka minu lugenud täiesti kohutavaid tõlkeid) Minu kogemuse järgi tahavad kõik kirjastused proovitööd ja hästi tehtud proovitöö annab igaühele võimaluse juba raamatuga kätt proovida ja ennast näidata.

Lihtsalt väikese vahemärkusena tuli meelde - tihtipeale kasutan segaste väljendite tõlkimisel keelefoorumeid, kus nõu annavad inimesed, kes kõnelevad mind huvitavat võõrkeelt emakeelena. Ja üsna tihti algatab pealtnäha süütu küsimusekene meeletupika ja vaimustavalt vaimuka arutelu, mida see või teine sõna/väljend/lause tegelikult ikkagi tähendab. (Tuletan meelde: arutletakse, mida see tähendab nende EMAKEELES, järelikult jätab algtekst ruumi erinevateks tõlgendusteks ja tähendusteks). Siit järeldus: tõlkija töö on tore, aga pole kerge, nii et vähem irisemist (aga igal juhul rohkem konstruktiivset kriitikat) ja mis peamine, tehke ise paremini ja kõik on rõõmsad:))

Hahisugused on siin asjast natuke valesti aru saanud. Tõlkimine, nagu ka paljud teised asjad ei kuulu rubriiki "kui ei sobi, tee ise paremini". Mina näiteks ei ole tõlkija, küll aga tahan lugeda kvaliteetseid raamatuid. Ja ma maksan nende raamatute eest. Siiani pole veel ühelgi olnud peal kleepsu, et "Hind -50%, kuna tõlge ei ole korrektne".

See, et tõlkijate töö on raske, pole mingi vabandus antud juhul. Paljud tööd on rasked, aga see ei tähenda, et antud ametikohal töötavad inimesed saaksid seda kuidagi ülejala teha.

Seni kuni tõlkijad müüvad teenust ja kirjastused müüvad raamatuid, peaks lõpptarbijale ka kvaliteetne toode olema tagatud.

Ja ei tasu tulla rääkima ka väikestest palkadest ja kuklassehingavatest tähtaegadest. See on siiski tõlkija ja kirjastuse vaheline asi ja kokkuleppe küsimus. Lugeja ei pea raamatut ostes arvestama sellega, et tõlkijal oli vähe aega, tema töö on raske ja liiga vähe aega anti ka tõlkimiseks.

Absoluutselt õige, aga mis oleks lahendus? Paljukirutud nõukaajal olid tõlked lausa reeglina oivalised, sest rahasuhted olid teised - tiraažid olid suured, kõik jõudsid raamatuid osta, tõlkijatel oli aega tööd teha, raamatutel oli hulk toimetajaid ja korrektoreid. Võib-olla oleks lahendus määrata kirjastustele samasugused laustoetused nagu nt teatritele? Kirjastused heategevale toimimisalusele viia?
Muide, ise paremini tegema õhutasin ma ikkagi neid, kes tunnevad, et oskaksid paremini, ja kommenteerivad vastavalt. Minu arvates kuulub tõlkimine küll täiesti rubriiki: kui ei meeldi, tee ise paremini. Tõlkimine ei nõua üleloomulikke võimeid. Miks te arvate, et tõlke kvaliteeti peaks paremaks ja teie maitsele vastavaks muutma keegi teine?

Olen Enteriga nõus. Hahiga ei ole. Niimoodi demagoogitseda võib iga asja kohta ja igal alal, et kui ei meeldi, tee ise paremini. No mis jutt see on? Mina teen paremini seda, mida mina oskan, mis ei tähenda, et ma ei mõista otsustada, kas mingi muu eriala tegu on kvaliteetne või mitte. Ja veel enam - et mul nagu ei olegi õigust selle üle otsustada. On ikka küll.

ma olen katsunud viimasel ajal ingliskeelsete raamatute ostmise asemel raamatukogu tühjaks lugeda - ingliskeelseid ju siin ei laenutata ja palju neid raamatuid lõpuks riiulisse mahub. aga sellega kaasneb ka hullude tõlgede talumine. üks absoluutselt hullemaid oli samuti varraku poolt välja antud "nelja mõõt", tõlkija lauri saaber. väga suur osa tekstist oli jõleda lauseehituse poolest arusaamatu, rääkimata veidratest ja valedest eestikeelsetest vastetest. ma ei kujuta ette, kas toimetaja töö oli ainult formaalne?
on teisigi hulle tõlkeid, aga seni pole ükski nelja mõõtu ületatud. häirib ka näiteks mõtlematus - kui raamat räägib mägede vallutamisest ja kõrguste taipamine on väga oluline (obmasick, poolel teel taevasse), siis võiks vähemalt taga mingi spikker olla, et ise ei peaks pidevalt käima arvutamas..
tegelikult on nii, et hea võõrkeele oskusega peaks kaasnema veel parem eesti keele oskus. sellest tuleb enamus halbu tõlkeid.

Vahel saab tõlketekste lugedes isegi nalja, näiteks "American psycho" tõlkes (vist umbes 1993.aastast) on California maki hoolega ära tõlgitud kalifornia merikapsarulliks :) Ja ehk keegi oskab seletada, mis võis originaalis olla 'härgkere'? tõlke kontekstis on see midagi nagu väga ilusa kehaga naine.

Viimati loetud raamatutest oli kõige tüütum tõlge Weisbergeri 'Saatan kannab Pradat'. Ei tea, mis eas see tõlkija võiks olla, aga ta on selgelt pingutanud, et kõik kõlaks võimalikult noortepärane. Näiteks kas keegi ütleb puusanõksu kohta puusade vopsutamine, või et jagasin puusavopse. Ilge :(

Nii et elu lausa sunnib paremat kirjandust otsima, sest vähegi meelelahutuslikumad tekstid antakse tõlkida nii odavalt kui võimalik ja tegijat vähematki valimata. Võiks ju olla ka tõlkidel mingi litsents või tegutsemisluba. Sest lisaks tarbija rahale ja ajale ja närvidele kulub ühe mõttetu raamatu väljaandmiseks kindlalt liiga palju vett ja paberit. Võiks ju vähemalt keskkonnale mõelda :) Miks mitte kirjastustelt selle eest saastemaksu võtta??? ;)