Nr 22 Leie kooli leht november 2001
Üht – teist sõnadest
Sõnadel on oma saatus. Kui ajaloos oli Eesti pööratud näoga Saksa poole, siis oli ilmselt paratamatu, et eestlaste ja sakslaste vahel ei olnud teravat piiri, ning üleminekunähtusena sündis kadakasakslus ja inimesena kadakasakslane. Selle sõna võtsid esimesena tarvitusele baltisakslased, nimetades niiviisi põlglikult neid eestlasi, kes püüdsid kangesti saksa moodi olla. Kõnelda ja käituda “peenelt”. Sõna algkuju oli kate – saks, mis alamsaksa keeles tähendas hurtsiku- või onnisakslast.
Küllap tundus see eestlastele nii lõbusa ja tabava sõnana. et ajaloolise olukorra muutudes loodi selle eeskujul pajuvenelane, mis sai samuti kiiresti üldkasutatavaks. See sündis siis, kui Eesti keerati näoga Venemaa poole ning üleminekuinimene tekkis eestlase ja venelase kokkupuutepiiril.
Pajuvenelane on selline eestlane, kes püüab venelase moodi olla ja käituda, oma kõnesse põimida venekeelseid sõnu.
Nüüd on Eesti end jälle pööranud. Suur osa inimesi näeb nägevat selles pööret Ameerika või laiemalt ingliskeelse maailma poole ja üleminekuinimest tähistav sõnagi pole jäänud tulemata. Kasutusse on ilmunud termin võsajänki, ka võsainglane. Eespool nimetatud tahavad jätta kas siis ameeriklase või inglase muljet, sest see on ju tänapäeva maailmas nii tähtis point ja on nii simpel mõned inglise keele sõnad ära õppida ja smool toogi sisse poetada. Või kuidas?
Kuid sõnad ise: kadakasakslane. pajuvenelane, võsajänki. Mis on sellel kõigel puude ja põõsastega pistmist? Ega tegelikult olegi, kuigi paju ja võsa valikut on arvatavasti soodustanud ettekujutus millestki kiiresti kasvavast ja raskesti väljajuuritavast.
Ulve – emakeeleõpetaja