Kas siiski ei öelda mitte "pisimotoorika", mitte "väikemotoorika"? Autor ise võib seda paremini teada oma ala spetsialistina, kuigi eesti keel pole tema emakeel. Ma ise muudaks vähem, säilitaks algsest tekstist rohkem:
Kõrghariduse sain Tallinna Ülikoolis. Oma teenistuskäiku alustasin laste suvelaagrites kasvatajana. Hiljem hakkasin töötama lasteaiaõpetajana. Peale selle annan 2-6aastastele lastele meisterdamistunde, mis arendavad käe pisimotoorikat ja laiendavad laste silmaringi. Samuti olen andnud Lego klotsidest konstrueerimise tunde. Õpetajakutset pean väga huvitavaks, sest see sunnib kogu aeg ennast arendama. Koos lastega ei muutu aeg kunagi rutiinseks. Ma leian innustust laste teadmishimust ja pärani silmadest, mis kogu aeg otsivad oma küsimustele vastuseid. Ma ise harrastan tervislikku eluviisi. Tegelen joogaga. Laste kasvatamisel püüan järgida humaanse pedagoogika põhimõtteid. Ma olen väga heatahtlik, mulle meeldib inimesi aidata. Armastan väga loomi ja loodust. Püüan võimalikult palju aega veeta värskes õhus, töötades oma aias. Juba lapsepõlvest peale ei meeldi mulle käed rüpes istumine. Kogu aeg õpin midagi uut, täiendades pidevalt oma vajalike näputööoskuste varasalve järjest uute teadmistega. Veel üks mu kirglik lemmiktegevus on lugemine. Püüan sellele pühendada iga vaba hetke nii ühistranspordis kui järjekordades seistes.
Sõna "lasteaiaõpetaja" kirjutatakse kokku.
Selle Lego klotside lause osas ma natuke kõhklen, äkki keegi oskab paremini väljenduda.
Ma ei tea, kas tööintervjuul on sobilik öelda: "olen väga heatahtlik". Ega ju keegi ei ütle nagunii, et tegelikult olen üks kuri inimene. Võibolla pigem "olen osavõtliku loomuga".
Kas ma sellest "kohal istumisest" sain õigesti aru? St ei meeldi tegevuseta olla?
Kas "naistekunstidega" on mõeldud näputööd/käsitööd?
Loodetavasti teemaalgatajal on sellest kasu!