Selgitusi - mitte vabandusi - on mitu, näiteks:
- Tõlkebüroosid on palju, palgad ei ole kiita ja töid ei saabu hulgi, mistõttu ei ole otstarbekas palgata kitsa eriala spetsialiste tööle, näiteks prantsuse või saksa keelest metallurgiavaldkonna tõlkija ei teeniks miinimumigi kuus. ELiga liitumisel lahkusid kümned tegijad Brüsselisse ja Luksemburgi.
- Ilukirjandus on loominguline, tarbetekstides nõutakse sageli tekstitäpsust, ELi jaoks on sageli vaja kasutada ainult kindlat sõna või väljendit, mis võib tunduda kohmakas. ESTERM-is on vastavaid viiteid hulgi.
- On ka juhtunud, et tellija on harjunud kasutama kõnekeelt, mistõttu tundub tõlge talle kuiv ja kohmakas. Samas ei saa kasutusjuhend või leping sisaldada sõnu nagu värk või jubin.
- Sõnastikega on kehvasti, internetis ringleb palju lohakaid ja vildakaid materjale, pabersõnastikud on vananenud, eriti IT-s, õiguses ja majanduses.
- Algteksti on koostanud keelt kehvasti oskav(ad) isik(ud) ja kui emakeelt ära ei arva ja seda ei oska ning valdkond pole igapäevane, on võimatu arvata, mis see tegelikult olla võiks. Prantslaste ja hiinlaste inglise keelega on endal ülijubedad kogemused.
- Eriti inglise keeles on palju sõnu, mille sisupõhist tähendust ilma fotodeta, taustmaterjalideta on väga keeruline arvata: facility, reel, pin näiteks. Jubedad on ka kaubanimistu ja tarkvara käsud - kui on reas "Open", kas tõlkida "Ava", "Avage" või "Avatud"? IT-s on vahel ka tähemärgipiirangud, mille tagajärg on absurdsed või arusaamatud lühendid.