Vaataks asja pisut teise kandi pealt. On väidetud, et eesti keele ortograafia aluseks on foneetiline printsiip. Lastele õpetatakse koolis: kirjutage nii, nagu kuulete. Kuidas siis laps kuuleb? Kuuleb: kärpsed, antsin, tegematta, kõikki, kelkku, paatti, tuuppi.
Siis õpetatakse talle, et klusiilidel on kolm väldet g,b,d; k,p,t ja kk, pp, tt. Edasi õpetatakse, et kolmanda välte klusiil kirjutatakse ühekordselt, kui... Soome keeles on asi näiteks hoopis lihtsam: kaikki, kaappi, kelkka, tekemättä - nii nagu kuuled, nii ka kirjutad.
Palun ärge saage minust valesti aru, ma ei tahtnud sugugi eesti keele reeglistikku kahtluse alla seada. Tahtsin öelda vaid seda, et kõik reeglid on kokkuleppe küsimus. Ja kui mõni inimene alati "matsu ei jaga", siis pole põhjust teda sellepärast veel düsgraafikuks kuulutada.