Ma ei tea äkki üksikemad oskavad nõu anda.
Tutvusin üksikemaga(tal poeg 10) endal lapsi pole.
Pojal on isa olemas, suhtlevad nii kord nädalas.
Elan selle naise ja ta pojaga aasta koos.
Siiani olen lasknud sedamoodi väljakujuneda, et pole nn poja kasvatusprobleemides kaasa löönud. Et veedame palju aega koos, siis naine on kõik tõrelemised jms ära teinud ja mina pole sellesse sekkunud. Lisaks näitena ma pole kordagi lapse peale karjunud või häält tõstnud. Osalt vist on see ka sellest, et laps on emale suht hell teema ja kui ma lapse peale nt tõreleksin( mis ei pruugi nt ema meelest olla õigustatud), siis lõppeks see suure tüliga ja halvemal juhul kohvrite pakkimisega.
Et minu arust saab ema poja kasvatamisega hästi hakkama, siis olen olnud passiivne pool ja lasknud nn ajal lennata.
AGA siit tulevad probleemid. Et poiss on suht armukade, siis on tulnud igasugused jonnimishood nn manipuleerimised jne ja on tunne, et ema ei saa enam poissi kontrollida. Kõige hullem on see siis kui on magamamineku aeg. Poiss lihtsalt ei kannata, et ta emme magab mingi mehega..
Vahepeal tahaks poisi korralikult paika panna või tõsiselt rääkida, aga eelmainitud põhjusel ma seda pole teinud. Ja mul on tunne, et kui ma seda lähitulevikus ei tee, siis autoriteet on 0 ja must käiakse kui teerulliga üle
Et mul(meil) on pikad ühised plaanid ja naist väga armastan, siis oleks ju narr sest kõigist loobuda põhjusel,et ma poisile ei meeldi(st ei meeldiks ükski mees)
Ehk küsimus on selles? Kuda te antud olukorra lahendaksite?
Kui palju te annate kasuisale võimu lapse nn korralekutsumisel?