Ma ei tea äkki üksikemad oskavad nõu anda.
Tutvusin üksikemaga(tal poeg 10) endal lapsi pole.
Pojal on isa olemas, suhtlevad nii kord nädalas.
Elan selle naise ja ta pojaga aasta koos.

Siiani olen lasknud sedamoodi väljakujuneda, et pole nn poja kasvatusprobleemides kaasa löönud. Et veedame palju aega koos, siis naine on kõik tõrelemised jms ära teinud ja mina pole sellesse sekkunud. Lisaks näitena ma pole kordagi lapse peale karjunud või häält tõstnud. Osalt vist on see ka sellest, et laps on emale suht hell teema ja kui ma lapse peale nt tõreleksin( mis ei pruugi nt ema meelest olla õigustatud), siis lõppeks see suure tüliga ja halvemal juhul kohvrite pakkimisega.

Et minu arust saab ema poja kasvatamisega hästi hakkama, siis olen olnud passiivne pool ja lasknud nn ajal lennata.
AGA siit tulevad probleemid. Et poiss on suht armukade, siis on tulnud igasugused jonnimishood nn manipuleerimised jne ja on tunne, et ema ei saa enam poissi kontrollida. Kõige hullem on see siis kui on magamamineku aeg. Poiss lihtsalt ei kannata, et ta emme magab mingi mehega..

Vahepeal tahaks poisi korralikult paika panna või tõsiselt rääkida, aga eelmainitud põhjusel ma seda pole teinud. Ja mul on tunne, et kui ma seda lähitulevikus ei tee, siis autoriteet on 0 ja must käiakse kui teerulliga üle

Et mul(meil) on pikad ühised plaanid ja naist väga armastan, siis oleks ju narr sest kõigist loobuda põhjusel,et ma poisile ei meeldi(st ei meeldiks ükski mees)


Ehk küsimus on selles? Kuda te antud olukorra lahendaksite?
Kui palju te annate kasuisale võimu lapse nn korralekutsumisel?

ainult seda. kõik kasuvanemad tahavad alati ainult õpetada ja kasvatada aidata. kui sa seda tahad tõesti tee seda nii heas kui halvas. kui sa hakkad kaasa rääkima ainult halva puhul, siis pole su õpetamist kellekile vaja.

Mina ütleks nii et sa PEAD seda last võtma nagu enda oma ja siis on kõik korras.See tähendab et kui on vaja-riidled,kui on põhjust-kiidad.Last lüüa ei tohi!!!Nii lihtsalt ei tehta.Samuti tuleb lapsega tegeleda,rääkida,mängida kõhuli maas autodega,joonistada,käia väljas jne.Lapsega tuleb tõsiselt rääkida teie suhte puhul,lihtsalt ja ilusasti kes on kes majas,miks ta on,mida laps sellega kaotab,mida võidab,kuidas kavatsete elada nii et hundid söönud ja lambad terved,mõistad ju?Tean ühte suhet mille ajas meespoole 6a poeg lõhki oma armukadedusega...

ma vataks asja niipidi, et äkki armastad just see tõttu naist nii väga, et elu temaga keeruline on ja pidev oht teda kaotada? et siis tee end sama asendamatuks. hetkel naine näeb, et talud igasugu jama ja ta ei karda sind jamade tõttu kaotada. kui poiss jonnib, siis omavahele jäädes ütle naisele, et sulle selline asi ei sobi, ema seletagu poisile ära, et oled ema elukaaslane ja magad oma voodis - st naise kõrval. kui naine ei ütle ja jonn kordub, lähed ööseks kodust ära. ei sitsi kuskil diivanil või ei istu pool ööd magamata, kuna poiss ei lase magada.

endal mul ka lapsega mees. iga päev koos ei ela, et siis asi ilmselt lihtsam, aga mina oma õigustest lapse heaks ei loobu. vb isegi tahaks vahel, aga põhimõtte pärast ei loobu. st kui poiss tahab isaga magada, siis mina oma voodist välja ei lähe, tuleb meie kahe juurde mingiks ajaks ja siis sealt oma voodisse.

naistel on selline komme, et see on uskumatu, millised nõudmised esitatakse kannatlikule mehele. istutakse pähe sõna otseses mõttes. kõige hullem on, et ega mehel sellest kasu ei ole, nö tänulikkust ei tule. tuleb mingi macho ligi ja siis on naine läinud su juurest, laps istub poole nädalast isaga ja emme teeb kõik macho tahtmist mööda. elu on selline lihtsalt.

Kannatust, kannatust, kannatust.
Hullumeelne väide?
On aga muu ei aita. Tegemist on lapse armukadeduse ja mine tea ehk ka kellegi kaas abi.
See on kasvuaeg nii öelda algav pubekas.
Äärmiselt palju on emal teha veelgi parema tulemuse saamiseks rääkige kõik koos kui on sobiv hetk. Ära unusta inimene ei ole raadio mida saab oma suva järgi sisse lülitada ja välja lülitada. Kui soovid tulemust ole kannatlik ja Sinu püüdlusi kroonib edu.
Pugema pole mõtet lapsele hakata nad on väga kavalad ja oskavad Sinuga manipuleerida.
Sa oled täiskasvanud mees ja nii ka käitu. Tema emotsioneerib siis on ka seda sul õigus teha kõige parem on igno. Lihtsalt ei kuule ega ei näe teda kui ta Sind vajab. Nad õpivad sellest väga kiiresti. Röökimine ja karistamine on 0%

Ka minu üks lastest oli väga armukade elukaaslase peale, läks kõvasti üle aasta! Siis alles saime kokku kolida. Õnneks olid mul lapsed koguaeg ühes toas, nad ei tundnud end üksikuna, äkki see sinu poiss tunneb, et teda on hüljatud näiteks. Lapsed ju fantaseerivad ja kardavad.
Jah olen ka nõus - anna aega!!!

V6ta uus kaaslane- tehke seda niikaua,kuni leiate,kes teie lastele sobib!

mehike 10. jaanuar 2011, kl 14.34
Mina ütleks nii et sa PEAD seda last võtma nagu enda oma ja siis on kõik korras.

Sedan't küll - aga kui endal ei ole lapsi olnudki? Siis ju ei teagi, kuidas suhtuda lapsesse nagu enda lapsesse. Omaenda lapsega kasvatakse koos ja kiindutakse temasse. Aga kui saadakse kohemaid suur laps ... ja endal puuduvad igasugused lapsekasvatamise kogemused? Ei ole see sugugi nii lihtne,et võta aga kätte ja suhtu temasse nagu enda omasse.

Mul on sama mure..mehel laps ja aeg-ajalt on ta meie juures, laps on selline veitsa ära hellitatud (igasugused jonnimised riietumise, söömise, magamaminekuga jne) kui ta on meie juures, siis ei olegi väga hullu, kuna mees on ysna karm ja ei lase tal jonnida. Aga, kui mina pean temaga kahekesi olema, siis minuga tunneb ta ennast vabamalt ja ma tunnen, et ei kehtesta ennast piisavalt. Ei oskagi kuidagi käituda, hoian samamoodi eemale(nagu teemaalgataja)...ei oska nagu osa v6tta tema mängudest/tegemistest ja samamoodi ei oska ennast maksma panna..rääkimata sellest et peaks häält t6stma... Ma tean et lapsed katsetavad piire, kuidas kellegagi käituda...samas oleme koos suhteliselt harva, v6ib-olla oleks asi lihtsam, kui rohkem koos olla..saaks yksteisega harjuda..Muidu on ta väga tore laps, aga mina olen temaga kaugeks jäänud ja kuidagi peaks ju kontakti leidma ja lähedasemaks saama..ei tahagi hakata talle nö uueks emaks vms. aga kuidagi peab ju läbi saama ja normaalselt suhtlema..
Endal lapsi pole ja väiksemaid 6de-vendi ka mitte, pole ka laste hoidmisega tegelenud, seega kogemus puudub täiesti.

ma usun et proovi oma naisega sellel teemal vestelda.vaiselt kuid selgelt.kui on ikka kooselu ja plaan ka jääda kokku siis peaks ikka ka kasuisal olema õigused.
tee selgeks et kui korrale kutsud poega kõvema tooniga siis vaid sellepärast et ta saaks aru et võim majas on ikka ka mehe käes mitte ainult ema.ja kindlasti pead saama naisele selgeks seletatud selle et kui käitud ka vahel nii et riidled,nõuad,kutsud korrale ja keelad siis ei tee sa mitte sellepärast et sul neist kõrini oleks ja sa neist ei hooli vaid selleks et tahad et te kõik oleksite rahumeeli üks perekond.vastasel korral muutub tõesti elu ebamugavaks.ja poiss õnneks on veel 10 nii et lootust on et ta lepib sellega et majas on meesterahvas kes ütleb vahel ei ja teeb ka otsuseid mida ta peab austama.

sa oled naisega üle aasta juba koos ja tema pojaga pole veel ühist keelt leidnud? Muidugi vaatab poiss et sina võtad tema emme ära. Tehke kolmekesi midagi lõbusat ja rääkige poisiga, et ta teaks et ta ei peaks kartma. Harjutage end rohkem koos lõbusalt läbi saama. Ju ta tunneb end üksi, pane end korraks tema olukorda. Kui sa hakkad emale seletama et sina lähed ära kui ta poissi paika ei pane, see tekitab ainult tülisi, see paneks nagu ema valiku ette, kas sina või poeg. See aga ei ole valiku küsimus, see on pigem selles, et te kolmekesi saaksite koos ilusti eksisteerida ja üksteist toetada elus.

Hakkasin oam elukaaslasega koos olema kui ta lapsed (tüdrukud) olid 4 ja 7. Nad põdesid üsna läbi seda, et venamad lahku läksid ja aeg-ajalt rääkisid mulle ,et ma võiks ära minna et nende vanemad saaksid koos olla (vanemad olid enne minuga tutvumist lahku läinud). Alguses nad ka väga ei kuulanud mind või üldse kedagi peale nende isa. Kuid õnneks sain ma väga palju aega nendega omavahel olla - magamapanemised, lasteaeda viimised jne. Ning igakord kui nad jonnisisd või kaklesid rääkisin ma nendega rahulikult asjad selgeks ning võtsin neid kui oma lapsi. Üsna varsti võtsid nad mind kui autoriteeti ning kuulasid mind ja võtsid kui pereliiget, ka leppisid vanemate lahkuminekuga. Aeg-ajalt läheb neil sassi ja ütlevad mulle emme ja kutsuvad mu õdesid enda tädideks. Rahuli ksuhtlus ja kontakt on oluline, kui koos elate siis olete ju pere.

räägi naisega, kuidas ennast tunned. see on tema laps ja kui ta sinust hoolib peab TEMA korra majja lööma. naine peab ise oma lapsele selgeks tegema (sest neil omavahel ülitugev side) kes sina selline teie peres oled. tee see naisele selgeks, või muidu kannatad edasi.
aegunud teema vist juba?

Ja mina, loll, imestan, et miks küll lapsed on nii närvilised ja tasakaalutud! Lastel ei ole stabiilset perekonnaelu. Vanemad aina vahetavad oma partnereid ja lapsed peavad kõik selle tralli kaasa tegama. Mitte keegi ei küsi, kas emme uus mehike ikka lapsele üleüldse meeldib.Või kas talle üleüldse meeldib,et keegi võõras nende perre elama asub. Lihtsalt nõutakse, et laps olgu nõus, et võhivõõras mehike emme kaissu poeb.ja kui laps julgeb välja näidata, et nii olukord kui ka mehike talle üldse ei meeldi, siis on ta halb, pubekas, jonnipunn jne. Laps on tavaliselt veel löödud sellekstki, et vanemad lahku läksid. Aga juba topitakse talle uut issit, kellest ta üleüldse huvitatud ei ole. Lapsel ei ole ju teist kodu ka, kuhu minna, et võõrast rahu saada!
Kasvatage ometi oma lapsed enne suureks ja siis jahmerdage oma paarilistega nii palju, kui jõuate!Te ju rikute oma laste psüühikat. Aga kel siis aega lastele mõelda, kui hirmus paaritumisvalu!

proovi välja pakkuda mõni põnev ettevõtmine, mis on mõeldud ainult meestele. Minge kahekesi jalkat vaatama, kala püüdma, lasketiiru, AHHAA keskusesse, seiklusrajale või kuhu iganes põnevasse paika. Seal saaksite vabalt suhelda, juttu ajada ja muuhulgas saad ka oma seisukohti ja mõtteid tutvustada.
Ja loomulikult ei tohi selline üritus jääda ühekordseks projektiks, vaid pead lapsega rohkem tegelema. Ja ära suhtle temaga üleolevalt, vaid ürita käituda kui suurem sõber, räägi kui võrdsega. Kuula, ära naeruväärista tema mõtteid ja arvamusi, ära käsuta, ära ütle, et tema jutt on vale (isegi kui on).

sa -lastega töötaja oled vähe imelik kiiksuga inimene....

pigem oled sa üksikvanemate vihkaja.Armastasid kunagi naist kel laps?Ja milles naine-naised süüdi,kui päris isa lapsest kunagi huvitatud pole?Hoopis naine on tubli,kasvatab lapse üles ja väärib ka kellegi armastust!