Olen paari aasta eest lahku läinud naine ja kahe teismelise ema. Lapsed on juba küllalt suured - üks saab peagi täisealiseks, teisel on veel paar aastat puudu. Elame kolmekesi kenasti koos.
Mul on tekkinud meestuttav, kellega oleme pool aastat südamlikult suhelnud, mõnel korral ka kohtunud, et teineteisele toeks ja seltsiks olla. Mure aga on minu jaoks selles, et tunnen, justkui reedan oma lapsi, kui kohtun kellegi võõraga. See tunne segab mind kogu aeg. Ma ei julge mõeldagi variandist, kus tutvustaksin oma tuttavat lastele, rääkimata külla kutsumisest. Kui olen kaudselt andnud mõista, et suhtlen kellegagi ja et lähen temaga kokkusaamisele, siis nad on väga hukkamõistvad, väljendavad seda selgesti ja leiavad, et isa tasemele ei vasta nagunii keegi. Mida teha? Ma ei ole kindlasti huvitatud kellegagi koos elama hakkamisest ega mingist kasuisa organiseerimisest ja olen seda ka lastele korduvalt kinnitanud, samuti seda, et nemad ja nende heaolu on mu jaoks kõige tähtsamad. Aga endal on üksinda kurb, Vahel tahaks ju ka tunda teist inimest enda kõrval nii hea sõnaga kui kallistusega. Ja tahaks, et see võiks toimuda kõigi heakskiidul, vabalt ja sundimatult. Mu sõber on kutsunud mind koos tüdrukutega korduvalt enda poole, ta on väga avatud, lahke ja heasoovlik inimene, aga ma ei ole julgenud rääkida, kuidas asjad on. Sõbral endal lapsi ei ole, ta on kasvatanud üles endise elukaaslase lapsed, kuid elu läks nagu läks...
Kas on kellegi sarnaseid kogemusi enda (süü) tundega? Jagage!
Päikest!