Järjest enam on Eestis lapsi, kes kasvavad isata. Ja ma siiralt tahaksin teada, miks? St, et miks emad valivad enda lapsele suvalise isa, keda ei õpita üldse tudmagi. Mis toimub nende naiste peas, kes peale kuuajalist tutvust kolivad kokku, veel kuu hiljem rasedad ning enne lapse sündi juba lahus? Ja siis süüdistatakse muudkui mehi, et rongaisad - aga miks naised valisid oma lastele siis sellised isad? Sest olegem ausad, suur osa üksikemasid on just üksikuks jäänud mehe mittetundmise tõttu. Seda, et mees vägivaldne/sõltuvuses vms on, ei saagi paari kolme kuu jooksul teada vaid peaks vähemalt paar kolm aastat koos elama.
PS! Ma üldse ei mõtle siin pikalt abielus olnud ja lahutatud üksikemasid, vaid just lühisuhtes olnuid.

...on ka see, et rasedusvastaste vahendite kasutamisele ei pöörata piisavat tähelepanu (kas ei olda teemas piisavalt haritud või puuduvad finantsvõimalused) ning hiljem, kui tööõnnetus on juhtunud, ei julgeta või ei ole raha AB tegemiseks.

eks see ole vast üks tänapäeva nuhtlus. varem ju ka saadi ruttu laps, aga siis olid ühiskonna moraalinormid teised. mees võttis ikka naise ära ja püsis (vähemalt mõnda aega) pere juures.
kumb kokkuvõttes parem on, kas vägisi koosolemine inimesega, kellega võib-olla ei tahakski ja seetõttu kodu, kus laps ehk ei olegi õnnelik, et tal mõlemad vanemad on, või üksi lapse kasvatamine, see on juba ise küsimus.

teine asi on vaatamata kõiksugu kõrgtehnoloogia arnegule ja moodsale elule noorte puudulik haridus ja haritus, mis puudutab rasestumist, rasedusest hoidumist, lapse saamist ja sellega seonduvaid kohustusi, pereelu üldiselt.

ja kokkuvõttes - kust need kummita seksivad ja lapse juurest jalga laskvad ning kibekiirelt lapsi saavad noorukid siis tulevad? need on ju üles kasvatanud praegused emad-isad.

Aga mehed ju muutuvad, mõni näitab oma õiget palet juba paar kuud peale tutvumise algust, teine alles siis, kui naine rasedaks jääb. Totaalne muutumine leiabki meestes aset tihtipeale peale seda, kui naine rasestub, see justkui paneb neid ennast kindlana tundma - naine nagunii on nüüd minuga seotud. Teine võimalus,et mees võib küll arvata, et on isarolliks valmis, kuid tegelikult ei sobi talle lapsevanemaks olek. Või ei sobi enam naine emarollis, sest nii on naise jaoks laps olulisem. Kindlasti muutuvad ka naised peale lapsesaamist meeste suhtes nõudlikumaks - ootavad lapse eest hoolitsemisel abi, täiskasvanulikumat käitumist, perele pühendumist. Ühesõnaga kõike seda, mida naine peale lapse sündi instinktiivselt teeb. Mehes aga seda tunnet automaatselt ei pruugi tekkida.
Lõpuks võibki naine tunda, et lapsega kahekesi on kergem edasi liikuda.
Samas olen nõus väitega, et peale paarikuust tutvust on tõesti liiga vara mõelda lapsesaamisele, armumistuhinas lapsetegu oleks lihtsalt äärmiselt riskantne ja naiivne.

meie pere puhul oli p6hjuseks hoopis see et isale ei meeldinud need lapsed kes sündisid. ja seetõttu ta lahkus. esimene laps tähendab meeldis, aga teine enam ei meeldinud. ja noh, niimoodi saigi noore inimese elu rikutud, kui sa oma isalegi ei kõlba, kuidas saaksidki sa kellelegi teisele kõlvata ?

Üks põhjustest et hariduseta ja tööpuuduses naised arvavad et saavad emapalga, alimentide ja riiklike almuste toel hakkama. Või lihtsalt sigivad esimese vastutulijaga kes paremat elu lubab. Vastutustundetud ja hoolimatud emad mis muud.

toredaid mehi on nii-nii vähe ja naisi arvuliselt rohkem. Paljud ei leiagi normaalset meest ja peavad leppima pooletoobistega. Kes seab lati kõrgele, jääb hoopis ilma.

Pettunud 02. veebruar 2012, kl 20.51
Aga mehed ju muutuvad, mõni näitab oma õiget palet juba paar kuud peale tutvumise algust, teine alles siis, kui naine rasedaks jääb.

No aga on siis tarvis kohemaid rasedaks jääda, kui meest õieti ei tuntagi? Kuhu selle lapsetegemisega nii tulikiire on? Ei jaksa ükski mees oma tõelist olemust aastate kaupa varjata! Ja tavaliselt ei ole nad varjanudki -naine lihtsalt ei ole tahtnudki märgata, kellega voodisse ronib. Kõige tähtsam on, et oleks mingisugunegi mees - see, milline see mees parajasti on, ei olegi oluline. Just see eelmise kommenteerija jutt, et latti ei tohigi liiga kõrgele seada - läheb seegi lontrus minema. Mina ei saa aru, kas mehenälg on nii suur või milles asi. Pigem elaksin üksi, kui sihukese loruga.

Aga mina jälle imestan, et kust tulevad need naised, kes on nõus olema armukesteks ja selles positisioonis soovivad ka lapsi sünnitada, vahel isegi mitu samale mehele, kellel kodus on naine ja lapsed olemas. Kuidas need naised sellise asjaga nõus on? Kus on nende uhkus ja eneseväärikus?

Sellised naised tulevad ema ihust, nagu Sinagi.
Mis on kellegil asja, mida ma armukesena teen või tahan või millega nõus olen? Ma ei vägista ju meest. Ei sunni end armukeseks. Mina elan oma elu, nii nagu heaks arvan. Kasvatan oma lapsed, kes ei ole halvemad kui ükskõik millised teised lapsed ja olen täitsa õnnelik.
Uhkus ja eneseväärikus on ka olemas. Saa üle sellest, et inimesi on ilmas väga erinevaid.

Südametunnistuse puudumine ja endale väljamõeldud õnn ei tee su lapsi õnnelikuks. Võid ju mõelda et nad pole halvemad kui teised, sinu lapsed nii ei mõtle. Ükskõik kui rikas on elu raha ja lõbustuste poolelt- isa võrra on nad kerjustest vaesemad.

See see häda ongi, et need arnukesed ja muidu mõtlematult lapsi sünnitavad tibid arvavad, et nende lapsed on hirmus õnnelikud ja et nad suudavad pakkuda oma lapsele sedasama, mida kahe vanemaga peredki. Ei tea,kas see on egoism või lihtsalt lauslollus, aga nead arvavadki tõemeeli nii, nagu Kuuhaldjale (kell 11:55): elan oma elu nii, nagu tahan. Ei arvesta kellegagi. Ja nende hulka, kellega ei arvestata, kuuluvad eelkõige lapsed, aga selle peale kanaaju ju ei tule.
Algul on ikka nii, et "ma tahan last, kasvatan ta üles sellest hoolimata, et lapse isa nelja tuule poole tõmbas", aga varsti algab üks meeletu meestejaht ja lapse jaoks aega ei ole ning tähelepanu ei jagu. Eks lugege, milliseid teemasid kõige rohkem püstitatakse üksikvanema poolt -ikka meest tarvis!

samas on sellinne sats naisi, kes arvab, et kui jääb rasedaks, hoiab sellega meest enda juures kinni. Ning teeb ise otsuse lapse alles jätta ning pärast käib ja hädaldab, et ei saa hakkama...

Ei oska aidata teemaalgatajat, ei oska mõista neid naisi. Enam ei püüagi. Igal neist on oma haledamast hale lugu rääkida või vastupidi, üritavad oma kapsalehe alt leitud last üli roosas valguses näidata. Fakt on et neid sigineb viimasel ajal nagu prussakaid. Ja üks laps käes, suundutakse uue mehe järele.

eks kindlasti ka sellepärast et Eesti ühiskonnas on nii palju üksikemasid. see on lausa loomulik mõtlemisviis, et üksikemaduses pole midagi halba. ümberringi on palju endasuguseid- üksikuid naisi lastega ning selles ei ole midagi häbiväärset.
ise ei poolda üksikemadust absoluutselt.

Igaüks elab nagu õigeks peab ja oma nägemuse järgi kasvatab ka oma lapsed.Kui naine ei leia endale sobivat elukaaslast, ega ta selle pärast veel lastetuks ei pea jääma.Ja palju neid naisi siis ikka on, kes lapse kõrvalt mehi jahivad?Kogu energia kulub ära kodus ja tööl.

Vale on arvata, et mehed alati süüdi on-eks see läheb ikka kahe osapoole vahel jagamisele.Tihti juhtub tegelikuses hoopis see, et rase naine muutub-mees jääb endiseks.Sünnitanud naine on ema-mees saab isaks aja jooksul.Tavaliselt peab ema üksi kodus kõigega hakkama saama(mees ju tööl) ja lihtsalt iseseisvub ja ühel hetkel avastab,et ta ei vajagi seda meest enda kõrvale.

Ja väga vale on arvata, et üksikvanemad oleksid kõik õnnetud...mehe/naise näljas...rahapuuduses...Kindlasti on raskeid päevi, aga on ka häid päevi-nii nagu ka mõlema vanema olemasolul.

Miks mina üksikemaks jäin?
Jah, juhtus. Tõepoolest, olin väga loll. Tundsin meest 1 kuu ja ei kasutanud kaitsevahendeid, kuna eelmises suhtes ei saanud 4 aastat lapsi ja arstid kahtlustasid, et minu munarakkudes võib viga olla (kuna ka kunstviljastamine ei õnnestunud). Arvasin, et ega siis esimesel kuul rasedaks ei jää, järgmiseks kuuks oli kinni pandud arstivisiit (varem kahjuks ei saanud aega), et saada pillide retsept. Kuid ei jõudnud....jäin nädal enne rasedaks.
Alguses oli kõik ok. Mees oli küll ehmatanud, et nii äkki jne. Aga ütles, et saame hakkama ja jääb minu kõrvale. elasime 5 kuud koos õnnelikena....siis aga tuli välja, et ta siiski ei ole oma eksist päris lahus, et tunded ei olegi päris läbi (ka eksnaine jahtis teda ikka veel).....ja hakkas temaga minu selja taga uuesti suhtlema. Tuli ka petmine....korduvalt, teadlikult, tahtlikult. Valed, minu sõimamised, kui julgesin küsida, et kus sa oled....
Sain sellest teada...2 päeva mõtlesin, mida ometi teha. Kas andestada? Laps ju tulemas? Või visata ta välja, jah laps jätta isata, kuid oma rahulik elu ka maksab midagi....
Otsustasin ta välja visata, sest usaldust oli täiesti läinud ja ma teadsin, et teda ei saa uskuda, ta teeks seda nagunii jälle (kuigi ütles, et ei tee ja nüüd ikka armastab mind). Ma ei uskunud teda.
Viskasin ta välja ja oligi kõik. Oma lapse vastu ta huvi ei tunne, elabki selle eksiga koos, kasvatab nende ühist last (meie lapsest aasta vanem).....
Ja nii jäingi üksikemaks. Jah, olin loll, ei õppinud teda tundma ja arvasin naiivselt, et esimesel kuul mina, kui 4 aastat tulutult rasedust oodanud, ei rasestu ju nagunii.....aga nii läks.

Ahjaa, vanust 30. Esimene laps. See ehk selgitab, miks ma aborti ei teinud (kuigi olin juba ühe jalaga haiglasse minemas, et seda teha).
Oleks olnud 20a, oleks tõenäoliselt teinud aborti.

Nagu isegi ütled olid loll jah. Mehevahetus on ennegi sigivusprobleeme parandanud. See pole ju mingi argument et eelmisega last ei saanud, viga võis mehes olla mitte sinus. Pillid olid tulekul, arstiaega ei saanud kasutanud kondoomi. Selles uues suhtes polnud sul midagi andestada ega lõpetada. Mees läks tagasi oma lapse ja perekonna juurde, mille sina lõhkusid. Lõhkusid ajal mil teises peres laps väga väike oli. Vanus 30 ei selgita midagi. Kõik ei peagi emaks saama.

See hale looke järjekordsest üksikvanemast on musternäidis nende mõttemallist. Eriti hale on peale kuu ajast tutvust loota et mehest su lapsele isa saab. Mees tahtis vaheldust mitte teist perekonda. Pole ime et tagasivaatamata minema tõmbas. Eks ta tegi omad järeldused ja on nüüd eeskujulik pereisa ja hea isa oma väiksele planeeritud lapsele.
Pole need mehed nii sead midagi. Kui ei sobi peale väikest tutvust kohe isaks saama ja perekonda looma ei tähenda see et hilisemas elus, mõne teise naisega hea mees ja lapse isa temast ei saa. Aga eks otsus peab ikka mõlemapoolne olema ja laps oodatud ja planeeritud.

8 kuuse poja ema ju kirjutas, et tema viskas mehe välja,mitte et mees ära läks.Teid kedagi ei olnud juures ja seega te ka ei tea, mida mees talle tutvuse alguses rääkis.Ja olen kindel, et ta saab oma lapsega kenasti hakkama.Võib küll öelda, et tegemist mõttemalliga- igal naisel on õigus laps sünnitada ja ülesse kasvatada.Ja kindlasti ei ole naine loll kui lapse muretseb-selleks antaksegi 3 kuud mõtlemisaega,et saaks otsustada,kas ta ka lapse ülesse kasvatada jõuab.Ka abielus olev naine peab sellele mõtlema, sest pahatihti jäädakse üksikvanemaks elu jooksul(nt. traagiliselt lõppenud õnnetused või ühe vanema väga varajane elust lahkumine).Ja muide ta ei halanud, vaid rääkis oma loo.

Nemad oma olukorda ei analüüsi, naiivselt tehakse laps valmis ja eks siis vaata mis edasi saab. Iga linnuke laulab oma laulu miks just temaga nii juhtus ja kui suure sea /mehe)otsa komistas.
Seletagu oma lapsele kuidas ta eostati ja lootku et laps andestada suudab. Vaevalt tõtt räägitakse. Muinasjutud ju ei alga sõnadega: olin ühe mehe armuke... või: läksin klubiõhtult hotellituppa ühe toreda mehega
Need ikka rohkem labaste seksilugude algused mitte perekonna lapse ootamise algus

Aitäh kõigile oma arvamuse eest!
Lihtsalt seda postitust ajendas kirjutama asjaolu, et endagi suvuvõasasse paar üksikema tekkinud, mille üheks põhjuseks just liiga lühike tutvus. Mõlemal juhul loodeti vist lapsega ka meest enda külge köita või vähemalt korralikku rahalist toetust, kuid kui kumbki soov ei täitunud, siis nüüd mõtlevad need üksikemad, et kõik teised sugulased peavad neid toetama ja aitama. Kõige enam ajab vihale see, et nad eeldavad et ma peaks neile andma oma lapse väikeseks jäänud riided, vankri ja muud asjad. Mulle ei andnud keegi neid asju ning ostsin kõik ise. Pealegi plaanin veel vähemalt ühe lapse saada ning siis peaks ma need asjad kõik uuesti ostma (neid üksikemasi tundes ma oma asju tagasi ei saaks). Nüüd olen ma ka muidugi terve suguvõsa arvates halb ja õel et ma vaeseid üksikemasid ei aita - aga kas mina olen nende seisus süüdi???
Ise tundsin oma meest enne abiellumist 7 aastat ning teadsin täpselt, kellega oma elu seon. Laps sündis peale abiellumist ning paremat isa annab otsida - ilmselt see ka mõnel sugulasel pinnuks silmas :)

Ongi sellised inimesed. Kõigepealt vaja vallaslaps kuidagi saada, siis kõikvõimalikud riiklikud toetused, kui õnnestub lapse isalt välja pressida ja LOOMULIKULT käib siia juurde sugulaste sõprade ees haleda mängimine. Terve maailm on süüdi et laps on tehtud ainult mitte ema ise. Järgmisena hakatakse su meest laenama üksikema remonditöödeks, lapse mööbli kokkupanekuks ja mänguasjade parandamiseks. Sest tal vaesekesel ju isa pole.

Minge te kaks viimast oma jutuga p...! Paari nõmeda sugulase pärast pole küll mõtet kõiki üksikemasid hädapätakateks tembeldada! Mina olen küll väga hästi ise hakkama saanud ja selle eest, millega ei saa (nt remonditööd) olen samamoodi raha maksnud, nagu maksavad perekonnad, kus mees küll olemas, kuid "siidikäpp". Ja kasutatud lasteasju pole ka kelleltki mangunud - olen oma lapsele uusi asju eelistanud.

aga jutt ei käigi KÕIGIST üksikemadest. Need üksikemad, kes teadlikult saavad või jäävad üksikemadeks, need reeglina saavad nii enda kui lastega hästi hakkama. Kuid kindel muster jookseb välja just nende puhul, kes saavad lapse ikka väga suvalt ning suvalise mehega. Kui mees jalga lasknud, siis ootavad, et kõik neid aitaksid ja toetaksid nii materiaalselt kui lapsehoidmisega.

Sinusuguseid on ka. Mille arvelt sa hakkama saad, riigi toetus ja mehelt alimendid? Seda nimetad ise hakkamasaamiseks? Või on sul erilisi vaimuandeid millega leiba teenid? Ei usu. Mõlemad toetused võivad ühel hetkel otsa saada, siis on vesi ahjus.

Mille arvelt perekond hakkama saab?Koos elavad vanemad tulevad toime Perepea sissetulekust ainult või?Teadte, üksikemad ja vallasemad käivad tööl ja ka neile makstakse palka.Olen ise üksi lapse ülesse kasvatanud,töötasin selleks kolmel kohal-päevane töö,kodune raamatupidamine(sai lapsel silma peal hoida)ja õhtune koristamine(laps sai kaasa võetud).Ja muide riiklike toetusi saavad ka mitte üksikvanemad.Teie lõpmatu õelus pöördub ühel heal päeval teie endi vastu...

Jutt käib naistest kes endale lapse teinud egoismist. Mehe kinnihoidmiseks või sellepärast et kõigil teistel on ka. Sellised nahhaalsed, noorusest mõtlematud või lihtsalt lollid ja süüdimatud inimesed ei ärata kaastunnet. Kahju on nende lastest. Reeglina tehakse need lapsed valmis mõne teise pere õnne arvelt.
Hiljem kui laps käes lapse arvelt. Isata kasvaval lapsel on ette määratud poolik perekond kus puuduvad kaks armastavat ja hoolivat vanemat. Sellele ema ei mõtle. Uhkust tunda et kolmel kohal tööd rabatud pole põhjust. Laps kes oli nagunii isata, kasvas kas lapsehoidja või lasteaia abiga üles. Tööd rügav ema, kas su lapsel on õnnelik lapsepõlv? Rääkimata sellest et mehejanu ju laps ei kustuta, meestejaht kestab edasi.
Üksikema maailmapildile lihtsalt ei mahu mõte perekondadest kus isa toetab abistab ja hoiab oma oodatud lapsi. Niipalju kui selliseid eluheidikuid naisi nähtud ei mahu see nende ajusse. Mis siin imestada aju peabki väike olema kui üksikemaks hakata.

Kulla lohe, üksikvanemaks jäädakse elu jooksul.Vallasema sünnitab vallaslapse.Täiesti normaalne, et lapsed käivad lasteaias-minu lapse lasteaiarühmas oli 23-st lapsest 2üksikvanema last ja 1 vallaslaps.Huvitaval kombel ei kirjutanud keegi neist avaldust lasteaiamaksust vabastamiseks või vähendamiseks, seda tegit "täisväärtuslikud pered".
Tööd tulebki lihtsalt nii palju teha, et oleks võimalik elus toime tulla ilma teiste abita.