On kõik hakkama saanud, saan mina ka üksi oma lapsega hakkama. Mina tahan sellelt mehelt last ja siis ma pean selle saama.Ma tahan, et see mees jääks minuga elulõpuni seotuks -no ja siis.Ega me keskajal ei ela.Ja kui mees ei taha, siis ise on süüdi, mina otsustasin teistmoodi ja pole kellegi asi mulle midagi öelda selle kohta.

Asi pole tahtmises ja selles, mis ühiskonnas lubatud on. Puht psühhiliselt vajab laps isafiguuri oma ellu, aga nii kaugele rumal naine möelda ei suuda ja kasvatab kiikuga lapse.... Nii et kaotajaks on köige pealt ikka laps.

Aga kui ema ja isa saavad koos lapse, elavad kolmekesi koos, aga ühel hetkel mõistavad, et kooselu ei ole mitmel põhjusel siiski enam võimalik. Laps jääb elama emaga, samas veedab palju aega ka isaga ja kõikide vanavanematega (jõulud-sünnipäevad kõik koos jne). Ema saab isalt küll väikest raha, kuid kuupalk on niigi suur, et ise toime tulla (üle eesti keskmise), peale kõigile mõeldud toetuste (peretoetus, vanemahüvitis) pole riigilt kunagi midagi tahtnud. Laps on rõõmus ja taibukas, ei kurda.

Selle teema järgi ei saa sellist asja eksisteerida, aga näed, eksisteerib.

Eksisteerib, aga see ei ole optimaalne. Kui laps ei kurda, ei tähenda see seda et köik ok oleks, ta saab sellst vb alles suurena aru, meestega suheldes, mis tal elu aeg puudus olnud on. Mis siis nii palju seletada ja selgitada on?!....

Kui pere on lahku läinud, siis vähemalt laps teab oma isa. Ja ta teab, et tema vanemad on teineteist armastanud ning teda tahtnud. No egas muidu abiellutud! Selline teadmine lisab enesekindlust.
Aga vallaslapsena juba väikesest peale elada teadmisega, et isa ei ole temast kunagi huvitatud olnud ja ema jookseb mööda kohtuid, et sellelt mehelt elatisraha saada. Ja et isa punnib kõigest jõust vastu ja ei taha last omakski tunnistada....Mida peab laps mõtlema oma emast? Et emmeke ronis voodisse suvalise mehega ja sai lapse täiesti mõtlematult? Võib-olla laps tõepoolest ei kurda häälekalt, Aga iga vähegi arukas inimene peaks oskama aimata, mis selles väikeses hinges toimub.

Kui ma asja nüüd enda olukorrast vaatan, siis ei saa aru miks laps peaks isast ILMA JÄÄMA kui vanemad lahku lähevad. Mina kasvatan ka üksi last, aga isa on täitsa olemas, käib külas, võtab enda juurde, sünnipäevadel on platsis ja osaleb 100% sünnipäeva ettevalmistustes. Lahkuminek oli mulle väga raske, aga suutsin endale selgeks teha, et minu vahelised suhted eksmehega on üks asi ja lapse vahelised suhted isaga täiesti teine asi ning need asjad ei puutu omavahel kokku. Ema ja isa suhted peavad olema vähemalt rahulikud peale lahkuminekut ja seda saab eelkõige teha ema ise. Eks olukorrad ole tõesti erinevad. Kes kuidas lapse saab. Me olime ka väga noored kui lapse saime ja loomulikult polnud üksteise tundma õppimisest mimgit juttu. Me lihtsalt soovisime mõlemad last. Loomulikult oleks ideaalne, et isa elaks ka siin, aga ka see olukord ja lahendus mis me asjale saime on lapsele hea. Kõige olulisem lapsele on siiski, et ta teaks kes ta vanemad on ja et ta emme ja issi armastavad ja hoolivad. Minu tüdruk on nüüd juba 4 aastane ja on täitsa issi tüdruk:). Pikk jutt tuli, aga kokkuvõttes oleneb ikka väga palju emast endast kuidas lapse suhted isaga on. On muidugi erand mehi aga need peaks küll korralik tüdruk ära tundma ja eemale hoidma. :) Laps ei jää isast ILMA kui ema on mõistev ja läheneb asjale õieti. :)

eelmisele

ja isa on olemas ja ei kao kusagile, kuid kui isal tekib uus pere siis lihtsalt pole enam võimalik vanade lastega suhelda ja eriti kui seal uues peres on jua eelnevalt naise poolt lapsed olemas siis lihtsalt ei peeta sealt poolt ka seda normaalseks, et mees mingite vanade lastega suhtleb.
Uusi lapsi siis naise omi on ju vaja laagritesse sõidutada, ekskursioonidele saata, koos reisida jne - seda juba sellepärast, et siis uus naine saab om avanale mehele näidata kuivõrd tema uus mees naise lastest holib ja neid hoiab, kuivõrd ühtne pere nad on.

Ja mehe vanad lapsed lihtsalt oleksid pidurid kes segavad uue pere harmoonilist elu.

Elatis aga pidavat olema hoopiski soov teise pere , st mehe uue pere arvelt rikkaks saada. See et uue naise oma lapsed saavd oma isalt elatist on aga täiesti ok, sest ta ju nende isa ja peabki maksma.

Lapsed on käinud vaid korra isa uues kodus. Algul oli mehel põhjenduseks miks lapsi võtta ei saa see, et nad tahavad ka endale elada esialgu ja pole vaja tema naisele võõraid lapsi sinna segama.
Kui 3 aastat koos nad olid olnud siis käisid lapsed isal külas. Hommikul läksid ja õhtul tahtsid tagasi tulla juba. Lapsed olid siis 12 ja 10a vanad.
Nend ejutu järgi olid nad isa juures muru niitnud ja käinud koos isa ja tema naise lastega jõe ääres. Lõuna ajal oli pere söönud ja neile oli öeldud, et praegu laua äärde rohkem ei mahu, teie sööte pärast. Pärast oli siis antud sed amis järgi jäänud, aga seda väha ja lastel olid kõhud tühjaks jäänud.
Õhtuks oli perenaine teinud suppi ja lihtsalt polevat osanud arvestada, et sööjaid rohkem.
Kuigi jah sai lastele kaasa antud kena suur tükk head ja ehtsat maasiniki ja maiustusi siis ise nad neid matst aei saanud.
Lapsed siis helistasid, et kõhud tühjad ja tahavad koju..

Siin esitati korduvalt küsimus, mis toimub nende üksikemade peas, kes armukesena rasedaks jäävad. See võib olla spekulatsioon, aga naisel on ehk mehe vastu suured tunded ja ta tahab iga hinna eest temaga seotuks jääda. Kui on selgunud, et meest endale ei saa, siis tundub juba laps (olgu või üksikasvatamise hinnaga) palju parem kui igasuguse ühendava lüli puudumine. Ka ei nõua paljud sellises olukorras naised laste isadelt midagi.

Olen kindel, et elus tulevad palju paremini toime üksikvanemate lapsed, kui suurtest paljunemisega tegelevatest emme ja issiga peredest- tõsi küll; issid vahetuvad tihi, aga "issi" figuur ju olemas. Seega see teeb teie "issi" figuuri teooria pihuks ja põrmuks
Ma arvan, et vaid väga väike osa naisi otsustab üksikvanemaks jääda teadlikult. Ja kõik me teeme vigu. Ja ka emme ja issiga pered ootavad samamoodi, et sugulased annaks neile väikseks jäänud riideid. Kõigi sissetulekud ei ole 2000-3000€. Minu õde (üksikema) on tihti saanud riideid lapsele töökaaslastelt ning hiljem andnud need edasi ühele tuttavale, kus peres ka täitsa issi olema. Seega ka siin kukkub teooria ümber.
Seega ükiskvanemaid tervikuna tituleerida, millekski halvaks ja jubedaks? No siis oleks eestlaste arv tõenäoliselt 500 000.
Samamoodi nagu üksikvanemate hulgas on halbu ja nõmedaid inimesi, on neid täitsa tavaliste peremudelite hulgas.

Oh, te vaesed vaevatud abielu naised, kelle vaesele mehikesele on nüüd mingi mimm küüned taha ajanud on. Laps tehakse ikka kahekesi, kaitsevahendeid saab kasutamata jätta mõlema poole teadmisel. Sorry, aga isegi armukese puhul peaks kasutama kondoomi, sest kes teab, kus armuke veel käib ning kuidas saab armuke kindel olla, et mees nt prostides ka ei käi. Laps tehakse ikka valmis kahekesi ja üks osaline on siin teie ilmsüüta mehike, kes paneb kõike ja kõiki. PS! Pole üksikema, aga häirib see puritaanlik moraalitsemine ja arvamine nagu mingi staatus tõstaks sind teistest kõrgemal. Oled sarvedega abielu naine ja nagu näha ei takista see paber meest küll kuidagi. Saad siin foorumis küll endale vastu rinda taguda, aga see on ka kõik. Nagu öeldakse, et mehed ei saaks petta, kui poleks lahkeid suguõdesid, siis need lahked suguõed võivad nii lahked olla kui tahes, kui mehed oleks truud.


to Maali Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Minu arvamus ühtib täpselt sinu omaga. Ma ei suuda
> ka aru saada, mis toimub nende naiste peas, kes a
> bielumeeste armukestena endile tite teha lasevad.
> Pagan võtaks, kui juba armukese seisuses oled, sii
> s õpi kasutama rasestumisvastaseid vahendeid. Kui
> mees on vaba, on see kahe vaba inimese otsus, muid
> ugi kui on, sest leidub ka naisi kes oma egoga kah
> ekesi olles otsustavad nii (abielu)mehe kui iseend
> a eest ja mees on viimane kes asjast kuuleb. Öelda
> kse, et mehed mõtlevad ainult teatud organiga, aga
> millega need naised mõtlevad?
> Ja hiljem taval
> iselt selgub, et planeeritud projektilast üksi kas
> vatada polegi nii lihtne kui esialgu tundus, mõni
> üksiküritaja ei saa sünnitamisegagi ilma meheta ha
> kkama, mis veel lapse kasvatamisest rääkida.